281
Ohja haru hoidijaid,
Waljaste waru pidajaid,
Päitsete päha-panijaid.
Rukkid lõigates.
Tõmmake, õed tõsised!
Lõigake, naesed lõbusad!
Rutake neid rukkisid,
Odrad jõuawad järele,
Kaerad hagu kaswatawad,
Läätsed lesti lõpetawad,
Linad kupraid kuulutawad,
Herned õisi ju ajawad,
Oad kaunu kaswatawad:
Laske käia kahte kätta!
Talguse-laul.
Oh minu hertu herrakene,
Kulda-krooni prouakene!
Tõuskem üles tooli pääle!
Aitüma, head herrad,
Aitüma, head prouad,
Söötemast ja jootemast,
Laia lauda kattemast,
Seda härga tappemast,
Mis ’pole ilmas ikkes käinud,
Mis ’pole põlwel põldu kündnud,
Tuhat waksa turja paks,
Sada waksa sarwe pikk,
Kümme küünart külje-kont.
Lehmi lüpstes.
Ei nüüd tohi, õekene,
Ei nüüd tohi lapsed laulda;
Nüüd on kuulajad kurussa,
Sõna-wõttajad wõsassa;
Sääl on kubjas kuulutamas,
Mõisa poisid mõtelemas,
Peeter pikkuse pajus,
Andres harja aawikus,
Henrik oma heinamaal,
Tõnis tõldade wahel.
Neli Eesti rahwaluulet, kogunud J. W. Ewerth, Kodawere kirikuõp. (Ära trükitud „Beiträge“ III. 1814 lhk. 104):
Peenike naene.
Õie, õie kelmikene!
Wõtsin Wõrnusta emanda,
Taga Narwa naese noore,
Wiisin hella heinamaale,
Wiisin kalli kaare pääle,
Hakkas niuetest niksuma,
Labaluudest laksuma.
Tegin teo õluta,
Waadi wiinada wihada,
Katsusin sugu koguda.
Oi, minu wäiksed weljekesed,
Wõtsin Narwast naese noore,
Käna pää kiriku teelta,
Wiisin hella heinamaale,
Wiisin kalli kaare pääle,
Hakkas niuetest niksuma,
Labaluudest laksuma.
