293
„Mu käsi on, nii palju kui tean, hästi käin’d,
„Sest tühjad mured ’pole minu südant piinan’d,
„Ja kadedusest mina ühtigi ei tean’d —.
„Mu kirwes on mull’ ikka saatnud leiwapalukest,
„Ja terwise eest tänan Jumalat weel südamest.
„Kel terwis, kirwes ja üks rahuline süda,
„Eks see nii kalli ilma sees wõi rõõmus olla?“
Ei õpetaja wõin’d see wasta mitte rääkida,
Ja küsis tema käest: „Kas sured siis ka rõõmuga?“
„Miks mitte!“ ütles ta, „sest seitsekümmend aastat
„Mind lasknud Jumal ju siin eluõnne maitsta.“ —
Sest, mehed, wõtke, noored ning ka wanad õppida:
Kel piskust küll, see elab rõõmsast’ ja sureb rahuga.
Kõrwits ja tammetõru.
(Jutt, mis isa oma pojale rohuaias kõndides ajab.)
Kõik, mu poeg, on targasti
Loojast, seatud kaunisti;
Waja ’pole midagi,
Asjata ka ühtigi.
Päike, kuu ja tähed ka,
Mis säält paist’wad auuga,
Ja see wähem põrmuke,
Mis sa silmaga ei näe,
Seis’wad seatud Jumalast
Omal kohal ilusast’.
Iga asi, waat,’ on tääl
Täieline siisgi weel,
Julgeb mõni mõistmata
Üht’ ja teist siin laidata.
Seda julges üks mees ka,
Keda ma ei nimeda,
Kui ta nõdra wääne küljes
Nägi suure kõrwitse,
Raske kui seesinane,
Mis ta ise kaswatan’d,
Waat,’ siis julges ta ja ütles:
„Ei ma oleks riputan’d
„Nii suurt koormat waesek’se
„Nõdra wäänekese külge;
„Kõrwitsed kõik kõrgesse
„Oleksin wist pannud ma
„Suure kõrge tamme külge
„Ilusast’ sääl kaswama.“
Nõnda üteldes ta läks
Ja sai käies uniseks,
Heitis siis end pikali,
Ühe tamme alla warjus,
Kus ta magama ka uinus. —
Mõnel ajal ’polnudgi
Tuule lehku kusagi;
