Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/303

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

295

nõnda, et ta 1819 Tartu ülikooli usuteadust wõis uurima minna. Siit aga lahkus ta pea, pööras Riiga tagasi, muretses enesele tundide andmise läbi päätoidust ja oli sääl juures ka kirjanduse põllul südi töömees. Lootusrikka elule tegi surm juba 23. juulil 1822 warase ootamata otsa.“ — Peterson on kirjanikuna küll kõige rohlem selle läbi tutwaks saanud, et ta Saksa keeles Rosenplänteri „Beiträge“ XIV. wihus Soome rahwa jumalate kirjelduse awaldas, mis Ganander Thomasson Rootsi keeli oli kirjutanud. Petersoni kirjatöö ilmus Tallinnas 1821 ka iseraamatuna. Peterson pani aga oma poolt selle tööle osa tähendusi ligi, mis Eesti jumalate kohta käisiwad, neid Soome omadega wõrdlesiwad ja mõne sündsa näitusega rahwaluuldes seletasiwad. Nii hästi soomlase Thomassoni kui eestlase Petersoni töö on praegu osalt wananenud, kuid on suuremalt jaolt weelgi tähtjas ja asjakohane. Peterson seletab Thomassoni järele, mis nimed Jumal, Uku, Pikne, Wäinämöinen, Ilmarinen, Kabe (Kaua) Päew, Kuu, Tähed, Hiis, Turis ja muud wõiks tähendada ja näitab, et need kõik Soome, kuid ka Eesti, jumalused olnud. Ta arwab, et Soome nimi Ukko Eesti „Kouk, Kouke“ (Kõu, Kõue)-ga ühte käia, mis muidugi nii ei ole, niisama wähe kui see, et Turis Germani-Saksa Thor’iga üks wõiks olla. Peterson ütleb, et eestlased Aasiast on tulnud, ja nende juhtija praegustesse asupaikadesse olnud keegi Ots, keda pärast ta surma kui jumalat auustatud ja kelle nimi Turise omaga kokku sulanud: Turis-Ots. Nõnda peetawat neid praegu üheks olemuseks. Eestlased mõtelnud müristust wana tõsise walju mehe olewat, kes aga isalikult oma laste eest muret peab. Kui müristanud, siis üteldud: „Wana isa wäljas, Wana isa hüüab.“ „Enamasti ajas ta siis kurje waimusid taga, ja kus ta mõne leidis, majas, puul wõi kaljul, sääl wirutas ta tasuwat pikse noolt ja purustas kurja redupaiga. Siis pandi uksed ning aknad kinni, kui müristust kuuldi, et taga aetud waim inimeste eluhoonesse sisse ei saanud. Aga wägewal müristajal ei olnud üksi wälgud käe pärast, waid,