299
tuli, et ta pärast seda ka Eesti keeli mõistis mõtelda!“
„Tema ema, kelle ainus poeg ta oli, oli loomu poolest wäga wiisakas naesterahwas. — Ema see oli, kes juba warakult poja sees armastust kõigi wooruste wasta, himu kõige teadmise järele äratas, ema see oli, kes poega sel wiisil mõistis Jumala abiga ja tema kartuses kaswatada, et Masingil pärast poole rammu küllalt elurängastustele, — mis muidu ta elu küll wäga hapuks oleksiwad wõinud teha — wasta oli panna, — pea 70 aastat wana, särasiwad ta silmad nagu kahekümne wiie aastasel noorel mehel weel.
„Liigutatud südamega kõneles Masing sagedasti weel mehe-põlwes oma hellast emakesest.
„Ema ju see oli, kes Masingi, kui see Narwa kooli, kuhu ta praosti Asweruse nõuuandmise ning sobitamise pääle läinud, läbi teinud, ette walmistas sinna maale reisima, kus ta silm näha wõis, kuis õppimine inimest wõib tõsta, kus ta mõneks ajaks unustada jõudis, kui kurwad, koledad lood isamaal — kus ta kõigi tähtsamate selleaegiste teadusmeestega ning kunstnikkudega osasaamises wõis oma kõrget waimu seks harida, mis ta pärast oli. Oli ta Torgaus, pärast Halles, õpetaja-ameti pääle iseäranis õppinud ja 22 aastaseks saanud, siis tuli ta oma isamaale tagasi, — täis põlewat armastust, mis tegusid teha himustas, — ning wõttis enesele kõige päält Tallinna maale v. Tolli juurde kodukoolmeistri-koha.
„1788. a. 3. juulil waliti teda Lüganuse kiriku pääle õpetajaks. Tänuliku poja esimeseks tööks oli ema ning isa oma juurde paluda. Suures südamelikus armastuses ning õrnas hoolekandmises tasus ta nendele nende armu tagasi kuni surma läbi lahutuseni.
„7 aastat kandis ta Lüganuse koguduse eest hoolt, juhatas teda wäsimata usutee poole, siis kutsuti teda Wiru maakonda Nigula kogudusele hingekarjaseks. Ligi 20 aastat oli ta töö selle koguduse päralt. „Sääl olin ma kõige õnnelikum“ ütles ta oma sõbrale Kolbele mitu ning mitu korda, kui kurjade inimeste kawalused tema hääd südant walusasti torkasiwad.
