301
hääd meelt omale hoida, nagu ta selleaegsed kirjad oma paremale sõbrale õpetajale Schubele kirjutatud — tunnistawad.
„Siit rõõmust ja walust kutsuti teda aastal 1815 Tartu lähedale Äksi kiriku pääle õpetajaks, kuhu ta kuni õndsa otsani jäi. „Siin oli ta 15 aastat weel selle rahwa õpetaja, keda ta nii kõigest südamest armastas,“ ütles Kolbe kalli mehe surnukirstu juures.
„Siin waliti teda 1818 Liiwimaa ülema konsistoriumi liikmeks, pärast aastal 1821 Tartu jaoskonna praostiks.
„Ta oli oma ametiwendadele toeks, nendest südamest armastatud; ta oli oma kogudusele isa, truu hingekarjane, abimees, nõuuandja: ta katsus rahwast toorusest ning ebausust lahti päästa, selle ainsa õige rohu õpetuse läbi. Selle tarwis asutas ta oma kihelkonnas kooli, kus ta targemad poisid koolmeistriametit pidama juhatas. Iga õnnetu, haige, jõuetu leidis tema käest sõbralikku, mehist abi. Kuude kaupa olla tema oma koguduse haigeid liikmeid oma majasse wõtnud, neid põetanud ja nendele ütlemata kannatuses ihu ja hinge tohtriks olnud, — weel täna teawad sest halli pääga mehed Äksi kihelkunnas kõneleda ning oma õnnist õpetajat haua põhja õnnistada.
„Tema rääkis mitu keelt (tema seadis Dr. Krusele Mustlasegi keeli sõnaraamatu kokku, mis pärast seda teaduse kohta wäga tähtjas olla olnud), tema oli muusika-tundja, tubli wiiulimängija, laulja; kõige selle juures ei teadnud koguduses keegi paremat põllumeest nimetada kui oma õpetajat.
„Need kõik on wäga hääd ja kallid omadused, aga need ’pole kaugeltgi mitte, mis Masingi Eesti rahwa harimise kohta nii tähtjaks teinud, kui ta on.
„Tüdimata ja wägew oli tema töö oma koguduses suusõnaga ning teoga, aga wägewam weel tema töö sulega wäljaspool kogudust. Siit Peterburisse kutsumist ei wõtnud Masing mitte wasta. Tema tahtis sel pilkasel pimedal kurwal ajal Eesti rahwa kasuks elada, olgu küll, et tema oma kohta wäga sünnib, mis ta laulus: „Wändra metsas Pärnu
