25
rati ja kaunisti; 12 wanad on; 13 kochnret = kurat; 14 pordulaulud wist rahwalaulud; 15 pigkemaste = rutemini; 16 sen = selle, wana Soome wiisi; 17 leudtuth = leitud; 18 weika = wäga; 19 Pae Orsaeck = pääpõhjus; 20 kichlakunda = kihelkond; 21 hebedanuth = häbenenud; 22 eikesti = õigesti; 23 Baltzar on Balthasar Russow, ajaloo kirjutaja; 24 doch = ometi, Saksa keel; 25 parahellis = praegu; 26 mis aga Jumala sõnaga kokku ei sünni, on läila Jumala ees; 27 mis meie pühapäewal laulame; 28 Auu kiitus olgu igawest’; 29 ei ole õige, peab olema; 30 see on üks; 31 ei ole õige, peab olema; 32 see on teine esimeses wärsis.
Georg Mülleri jutlused on siis hoopis teist wiisi Eesti keeles kirjutatud, kui praegu räägitakse. Lugejale saab wissisti meele järele olema, et Mülleri jutlustest siin wähe proowiks üles panime. Meie tegime seda just nõnda ja selles keeles, nagu need jutlused kirjutatud. Jutlus, millest ühe tüki siin üles panime, on pühapäewal 2. septemril 1603. aastal Tallinnas PühaWaimu kirikus peetud. Saksa keelsed ja muud wõõramad sõnad tähendasime numbrikestega, mille all lõpuks seletus leida on. Oma tähendused teeme ka lõpuks.
Georg Mülleri sellest jutlusest näeb igaüks isegi, mis Eesti keelt 300 aastat tagasi kirjutati. Lauludest annab see ka sõnumid. Jutluse tegija on wäga kuri selle üle, et inimesed ilusasti ei laula: Aga kuda wõis see olla, kui ju mõõdu järele laulude sõnu ei olnudgi! Laul: „Auu kiitus olgu igawest’ Kolmainul’ Jumalale,“ on, nagu jutlusest näeme, nõnda: „Vxpeines Jumalall vllewal olckut Auwo || ninck taeno taema Armu eddest || Semprast eth nüith ninck eddespeit eb enam || meidt likuta woyb vxkit wigka || Vx haemeel Jumalall meist on nüith ||“. Need on laulu esimese salmi esimesed sõnad. Keegi ei wõi neid wiisi järele laulda. Nõnda siis ei ole Müller hästi teinud, et ta rahwa laulmist lammaste määgimiseks nimetas. Rahwas ei wõinud ju paremini laulda. — Sellegi pärast on Georg Müller tänu ära teeninud, et ta meile suure hulga jutlusi ja nendes nii palju sõnumid wanast
