Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/341

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

333

Perenaene (Liisu Akker). Pidi karja minema sälukest waatama… Ei mõista, et ta weel ’pole tulnud, pime juba käes, küll wist waene laps teda otsib, et ööni ära jääb.

Peremees. Ega ta öökull ole, et ta päewal pime ja ööl näeb ja leiab. Eks poiss hakka laia teed mööda laduma…

Perenaene. Ära torise, taadikene! Ta alles weel rumal.

Peremees. Rumal ta wõib olla, et ta teed koju ei tunne…

Söömalaual rääkis Tarwel peremehele sellest riiust, mis tal Hans Taaklega olnud.

Peremees. Mis sest üleanetust rääkida… Öeldakse, et ta teekäijate asja puudub… Ei sel mehel wõi hää ots olla.

Perenaene. Kui sa kodus ei ole, siis tuleb meie Marti waatama ja wiib teda enesega.

Peremees. Ära lase Marti minna… See mees sandem kui kuri tõbi… Pange wokid paigale ja heitke magama. —

Sai öö läinud ja kukk laulnud, peremees esimene ülestõusma, wõttis tule üles. — Mart wisan’d kesk põrandale maha ja magas.

Peremees. Siin su piimawasikas on! Mart, tõuse üles!

Perenaene. Lase ta magada, ta eilse otsimisega wäsin’d…

Peremees. Mart, mul on sinuga rääkimist. Ole õige ja otsekohe, ära waleta, kui sul süüd! Käid pimedat teed ja püüad, mis ’pole õige, tunnista! — Ütle, mis sa eilsel päewal teinud? Kus sa käinud?

Mart. Ma läksin eila sälgu koju ajama… Koju tulles, Hans Taakel tuli wastu, palus kaasa tulla, ütles pimedat kartma, heinakott jään’d reie juurde… läksime kõrtsi. Hans ütles: Kõrtsipapa, anna wiina… Mina pidin ka suutäie wõtma, hakkas päha… tulin tuikudes koju.

Peremees. Kas sa ei tea, oli wili wõi heinad kotis?

Mart. Pime oli, ja mina ei mõistnud waadata; wõib küll olla, et wili oli, miks kõrtsmik seda kaubakambri wiis.

Peremees. Sinu jutul on tõe karw, tule, et ma sulle kätt annan; sa oled mu armas laps. Mart tuli, andis isa käele suud. Wana mehe silma tõusis wesi. „Kuule weel, pojukene, mis ma