Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/347

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

339

rõõmuks ja siit ilma kasuks tuleb. Mind sa tahad suure kiwi alla matta ja tühja kulda kulutada; surnukehale, kes enam ei ole kui muld, sa pakud auu ja kulda! Seda waest, kes ilmasüüta waewa näeb, jätad sa aitamata! Pea meeles, et siit maailma auu ja rikkust kaasa ei wõeta. Waimu eest kanna muret, tema rikkus on ainumalt igawene. —

Herra ärkas üles, ütles: „Sääl ta lendas wastu walget, mind jättis pimedusesse.“

Proua, kes toas istus, küsis: „Räägid sa unes, või oled sa seent mekkinud? Kes lendas?“

Herra. „Mu kärbes lendas wastu walgust. Teinekord ma sulle oma une ütlen.“ — Ta wõttis kärpse: „Tule õpetaja-sõber, ma wiin sind oma kambri.“



Õpetatud Eesti selts.

Et iga haritud rahwa seas seltsid waimu-elu tublisti on edendanud, seda teab igaüks, kes asja üle on järele mõtelnud. Ei see olnud siis ka ime, kui eestlaste maal siin ja sääl mõte liikus ka Eesti kirjanduse edendamiseks ühte wõi mitut seltsi asutada. Muidugi teada ei olnud Eesti rahwas ise weel nii kaugel, et tema seas oleks wõinud seltsi asutamise mõte tekkida. Wähemalt ei ole sellest ajaloolikult midagi kuulda; aga seda ei ole imeks panna, sest otse rahwa seast ei ole mujalgi seltside asutamist ettewõetud, waid see sündis rohkemini kõrgemalt haritud meeste läbi. Nõnda sündis ka siin. Juba enne oleme kuulnud, et Luce äratamisel Kuresaares Eesti kirjanduse selts oli asutatud, kes Eesti keelt ja kirjandust edendada enesele ülesandeks teinud oli. Seltsi eesmärk ja mõte oli ka see: Eesti keelt kõrgemalt haritud inimeste seas kõneldawaks teha. Asutajate mõte oli muidugi, et hulgal seltsi liikmetel ennemini wõimalik on midagi teha ja suuremaid kulusid kanda kui üksikul inimesel. Paraku on siisgi seltsidel niisamati, nagu igal muul asutusel: esimesed sammud rasked astuda. Asja loodetud edendamisele ja selleks