Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/367

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

359

mist kirjawiisis ei ole (näit. looma looma, liiwa liiwa etc.), ei ole ta mingit wahet teinud; niisamati ka sääl mitte, kus umbhäälikud teiselt järgult kolmandale tõusewad (talle talle, nõmme nõmme, salwe salwe jne.). Imelik on ka, et näituseks „wits witsa, laul laulu, nahk naha, piht piha, muld mulla, rand ranna, ait aida, waip waiba, pulk pulga“ jne. ühte liiki arwatakse, nagu puder ja kört, kuni „asi asja, hari harja, kiri kirja“ ju hoopis ise-liiki arwatud on. Niisamati on „ema, kala, kana, kõwa, paha“ jne. üsna õigesti ühte liiki arwatud, aga ka „nuga noa, lugu loo, ladu lau, madu mau, koda koja, sõda sõja“ jne., mis ometi koguni isesugu sõnad oma käänatuse järele on. Kõige naljakam on, et näit. sõnad „jumal, isand, sadul; noorik, poolik, hunik, männik; usklik, kartlik, raismik, kodanik, alandlik, awalik; harjas, wares, kütis; julgus, ahnus, kiitus; kogudus, äpardus, alandus; wõõras, abras, kitsas, kapsas; harakas, hallikas, kuningas, jõuukas, angerjas; rikas, okas, rukis, puhas, waras, hammas, kaigas, koobas; waagen, kaaren, kindel; armas, hirmus, jõudus; kukal, kupar, waher, pöial, küünal, kämmel, pannal, tütar, meister, tempel, suhkur, luukur; aasta, reede, lõuna; mähe, kala, süda, pere, raibe, ase, liige, waene, teine, keskmine, pime, nobe; hooletu, keeletu“ ja tuhat teist sõna, millel loomu poolest üks teisega midagi tegemist ei ole, kõik ühte käänatusesse kokkupaisatud, nagu nõia katlasse, ehk küll igaüks oma-suguste kõrwal on.



Heinrich Neus.

Juba Fählmann ja pärast Kreutzwald on ühes koos 19. aastasaja 4. ja 5. kümnes elawusega rahwa muinas-juttusid ja -laulusid korjanud, aga nad ei ole iseäranis nii hästi kui ei midagi neil kahel aastakümnel trüki läbi awaldanud säärasest rahwa wanawarast — muidugi teada, maha tuleb arwata see,