366
Hiina ja Mandshu rahwas päikese ja kuu saamist ime-linnu mõjul usuwad. Nõnda tähendab siis laul wana halli aega, kus ime-linnud weel mõjusiwad. Laul ise käib nii:
Pürje-lind.
Küla-tüdrukud, õeksed,
Küla-poisid, pooled wennad,
Küla-naesed, noored naesed,
Pange selga uued kuued,
Katte kroogitud käised!
Lähme merde pühkimaie,
Mere äärta äigamaie!
Pühime pühkmed meresse,
Äigame laastud lainesse!
Läheme homme waatamaie,
Kes siin pööran’d pühkmeida:
Püha pürje-linnukene
Otsind ta pesa aseta
Reegudessa, raagudessa,
Mere kümnesse kiwisse,
Ranna paksu pae-murdu,
Üle ilma laia maa,
Üle Ilwese-kiriku.
Tuli wastu kolmi põõsast:
Üks oli põõsas sinine,
Teine puu-põõsas punane,
Kolmas kulla-karwaline.
Põlgas ta põõsa sinise,
Põlgas ta põõsa punase,
Wõttis kulla armaaksi.
Hakkas ta pesa koguma,
Kogus kuu, kogus kaksi,
Pääle paari päewasida.
Hakkas ta mune munema,
Munes kuu, munes kaksi,
Pääle paari päewasida.
Hakkas poegi haudumaie.
Haudus kuu, haudus kaksi,
Pääle paari päewasida.
Said pojad weri-sulile,
Hakkas poegi pillutama,
Pillutas kuu, pillutas kaksi,
Pääle paari päewasida.
Ühe pani kuuks taewaasse,
Teise päewaks pääle ilma,
Kolmas söödile kiwiksa.
Seda teab taewa taadikene,
Seda arwab armas rahwas,
Kus need tuntaneksi,
Ajad kallid arwatakse,
Mõjud mustad mõõdetakse,
Kui ’pole söödilla kiwida,
Ega kuuda taewaassa,
Ega päewa pääle pilwe.
Järgmises (nr. 8) laulus ilmub imelind uuesti. Sellel linnul on siin „pürje“ nime kõrwal weel uus nimi ja nimelt „sinisirje“. Neus juba arwab õigesti, et lind ja nimi pagana-ajast on jäänud ja sugulane on Soome metsajumala Tapio emandaga, keda ka Soome jutus „Sinisirku“
