375
wib. Ühes (nr. 45) laulus on otse õrn armastus õe ja wenna wahel olemas. See armastus on pea niisama suur kui ema armastus oma poja wastu:
„Mul oli weli antud sõtta,
Lipu alla liimitatud,
Wäe hulka wärwitatud.
Säält ei saanud sõnumida:
Isa ikes igatsedes,
Mure murdis ema meele,
Kurbtus kurnas sõsara.
Käidi kolm kord otsimaies,
Kolm kord kaugel kuulamaies.
Isa läks poega otsimaie,
Ema noorta nõudemaie,
Õde õrna hõikamaie…
Kõndisime kuulamaie,
Maada mööda, merda mööda,
Läbi linna, läbi küla,
Kuresaare kuningale…
Tõuk’sime taha Soome silla,
Põhja põllu peenderille.
Sääl leidsime welle, kes oli
Wesi wäljal, laene langil
Maru wahus wangissa“ jne.
Tähele panna on, et selles laulus „Kuresaare kuningas“ nimetatud on. Waewalt on arwata, et see sõna palja alliterationi pärast sisse wõetud. Hoopis ennemini tohiksime mõtelda, et Kuresaares wanal muinasajal on ise-kuningad walitsenud, nagu seda ka muinasaeg Eesti täiest rahwast lauludes mälestab. — Et „Soome sild“ meie rahwa suus koguni tuntud side Soome ja Eesti rahwa wahel oli, sellest annab ka see laul uuesti tunnistust.
Laul ise on selge kuju sõjaajast Eesti rahwa seas. Muist on temas küll wanal ajal juba rahwa suus sündinud, aga et ka uue aja mõtteid hulgas, näitab selgesti sõna „saks,“ mida mitmes laulus kuuleme.
Et wanadel eestlastel õrn abielu-armastus tundmata ei olnud, seda näitab selgesti naese lahusolemise kaebtus (nr. 47). Küll näitawad selles laulus ettetulewad maade nimed, et ka siin uus aeg on mõjunud, aga wanu ollusi on ka seas, mis tunnistawad, kui raskeks armastaw abielupaar iga kaugel-olemist pidas.
Rahwas, kui ta sakslaste alla päriseks sai, oskas küll wahet teha endise ja uue aja wahel. Seda wahet kirjeldawad nii mitmed rahwalaulud. Seda tõendawad ka mitmed Neus’i üleskirjutatud luulded. (Iseäranis tähele panna on siin nr. 48.)
Juba enne oleme mõnedgi lau-
