Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/39

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

31

sest rohkem kui sada aastat ei olnud sellest mööda läinud.

Paneme weel ühe tüki G. Mülleri jutlustest siia üles. See on jutlusest 1. nowembril 1605, näitab, kuda katoliki usu jäljed alles wärsked oliwad ja käib nii:

„Kui Jumal meid kõigest wiletsusest on ära päästnud, siis ei pea meie Jumalat mitte unustama. Nagu me kuningas Dawid’iga oleme laulnud „Oh Issand Jumal, halasta meie pääle,“ siis peame ka Dawid’i tänulaulusid laulma: „Oh Jumal, meie kiidame sind, Sind Issand meie tunnistame.“ Ja meie peame Jesaja- ja Dawid’iga ütlema: „Ma tänan sind, Issand, et sina oled wihane minu üle olnud, ning sinu wiha on pööranud, ning sa rõõmustad mind jälle.“

„Meie ei pea mitte tegema, nagu see laewamees, kes merel suures hädaohus oli ning mõtles, et tema laewaga ja kõikidega, kes laewal oliwad, pidi hukka minema. Ta langes põlwili, hüüdis püha Nikolaust ning palus: „Oh Jumal Nikolaus, kui sina mind, sellesinase laewa, hüü (waranduse) ja kõik need, kes minuga laewal on, hästi ning terwelt üle awitad, siis tahan mina, nii pea kui ma maale jõuan, sinu auuks niisuguse suure meewaha-küünla teha lasta, nagu seesinane mastipuu on.“ Kui tema poeg, kes tema selja taga põlwitas, seda kuulis, ütles ta haleda südamega: „Oi, armas isa, kust peame meie nii palju waha saama?“ Sellele wastab isa: „Ole rahul, mu poeg, jõuame aga maale, siis teeme wahaküünla wäikse küllalt.“

See koht G. Mülleri jutlustes näitab õige selgesti katolikiaegist usku ja tema wäljaspidist mõju. Müller teatab mujal oma jutlustes, et jesuitid alles kõigest jõuust hiljuti juurdunud Lutheri usku püüawad ära lämmatada. Tallinna ja terwe Eesti kodumaa kohta on jutlused ajaloo, rahwa elu ja hariduse sõnumite poolest õige tähtsad. Nad näitawad, kuda Lutheri usk meie maal edenes ning mil wiisil kirikuõpetajad meie maal puhastatud usku wälja laotasiwad. Kirjanduse ajaloole on Georg Mülleri jutlused alatiseks ajaks tähtjaks hallikaks, millest kõige