390
tujutt „Reinuwader Rebane“, Saksa keelest Vossi järele ümber tehtud. See naljakas elajate jutt on Kreutzwaldi osawal sulel täiesti Eesti rahwa omanduseks saanud. Kreutzwald näitab siin, et ta kõige magusamat ja maitswamat nalja oskab teha. Kuna seda walmi ehk mõistujuttu Saksa keeles waewalt weel keegi läbi loeb, on Kreutzwaldi jutt weel praegu Eesti rahwal üks armsamatest raamatutest, mida igaüks rõõmuga loeb. Kreutzwald on „Reinuwaderi“ jutule koguni Eesti mundri andnud. Iga kord, kui keegi seda juttu loeb, mõjub see nõnda, et lugeja sellest ilusast ja puhtast naljast otse üles äratatud ja uuendatnd on, ja lugeja peab naerma, et kas katki. Reinuwader rebase kawalus on siin nii naljakalt ära jutustatud, et igaüks ise seda juttu lugegu, küll näeb, kui sisukas ta on. Aga selles raamatus ei ole mitte paljas nali. Nalja koore all on ka õpetus warjul, sest elajad ei tähenda selles jutus muud midagi kui inimesi, kellest üks osawam on kui teine, üks kawalam kui teine. — Reinuwader tuli 1851 ka iseraamatns wälja ja on sest saadik palju loetud raamat. — Kalendrit kirjutas Kreutzwald kuni 1874. aastani.
Kreutzwaldil oli ka nõuu Eesti keeles ajakirja wälja andma hakata. O. W. Masing oli seda teha katsunud, aga juba 4 aasta pärast, 1826, oli ajakiri seisma jäänud. Kreutzwald tahtis asja uuesti ette wõtta. Aastast 1848 ilmusiwad tema sulest anded nime all: „Maailm ja mõnda, mis sääl sees leida.“ Sellest ilmuwast raamatu annete reast pidi aega mööda täieline ajakiri saama. Aga et osawõtmist, see on lugejaid, liiga wähe tuli, siis jäi ettewõte juba wiie ande järel seisma. Küll oli kirjade tuum tubli, aga lugemine ei olnud weel nii suur, et ettewõte oleks wõinud korda minna. Ka puudus korrapäralise ajalehe luba ja käik. Neis ajutistes annetes tegi Kreutzwald esimesed sammud uut kirjawiisi kirjutada, kui ka kirjawiis weel täiesti uus ei olnud, waid niisugune, mis tänase ja endise kesk-kohal seisab.
Ikka selgemini tuli Kreutzwald selle nõudmisega wälja, et wana puuduline kirjawiis, mis seni ajani Eesti keeles kiriku-
