399
poeg wõidab nad ära ja heidab enese alla. Nende maad laastatakse, kuni need, kes elama jäänud, armu paluwad. See sõit on wäga kena ja maadeteadusliselt wäga tähtjas. Ta näitab, et eestlased muinasajal suuri meresõitusid on teinud. Kui selle, mis teekonnal muinasjutu ja ime sarnane on, maha arwame, siis näeme imekspannes, et wanad eestlased muinasajal on Islandi saarel ja põhja-merel käinud, aga nad on ka wissisti Grönlandis ja Amerika kindlal maal olnud, sest koerakoonukad näitawad Eskimo rahwa koerte sõitusid, ja sabaga inimesed ei ole wissisti muud olnud, kui ahwid ehk pärdikud, keda Amerikas küllalt on. Wõimata ei ole ka, et nendes wõi nende seas indianlasi on olnud. Nõnda on siis meie esiwanemad juba muistsel ajal enne Kolumbust Amerika-maal käinud ja koguni Grönlandi üle walitsenudgi, muidugi mitte nõnda mõista, nagu oleks sellest midagi Amerika-maast europlastele tutwaks saanud, sest sõidul on muinasjutu loom. — Keegi wõidetud maa elanik annab nõuu Kalewipojale mitte enam edasi minna. Kalewipoeg wõtab siis ka otsuseks koju tagasi sõita. Pika teekonna järel jõuawad laewateelised jälle koju Lindanisasse tagasi, kus neid suure rõõmuga wastu wõetakse. Olewipoeg ehitab Kalewi kalmu ümber linna suuremaks. Kalewipoeg annab linnale Lindanisa nimeks oma ema mälestuseks ja jääb sesse linna elama, kus ta 7 õnnelist walitsuse-aastat mööda saadab. Siis tuleb jälle sõda Assamallas Pöhja-Eestis, kus Kalewipoeg oma sõjawäega wahwuse-tegusid teeb ja waenlased ära wõidab. Siin laulab Kalewipoeg wahwusest kiidulaulusid ja seletab, et üksi siis õnn wõib walitseda ühes riigis, kui riik jagamata ühe ainsa mehe walitsuse alla jääb. Tagasi sõjast Lindanisasse minnes püüab ühes nõiakoopas wana Sarwik Kalewipoega nälga surra lasta selle läbi, et ta mitu kord pajast leeme ühe lõnksuga ära neelab, aga Kalewipoeg ajab ta jällegi pakku. Kangelased sööwad kõhud täis ja puhkawad pärast sööki. Selle uinuse ajal ilmub nendele ilus unenägu: Murueide iluarmsad tütred näitawad endid nendele ja
