402
need kohad, kus walitseja kohustest jutt on. Niisugused mõtted wõisiwad üksnes haritud ajal tõusta, kuna wiimne ots koguni rüütlitega kokku puutub. Küllalt on lugulaulus kohtasid, mis Eesti rahwa paganuse-aega tagasi ulatawad, aga ka ristiusu ajast on mõndagi pala leida. Palju ilu on Kalewipoja laulust raske pärispõlwe ajal kaduma läinud, ja meie wõime täie lugulaulu ilu waewalt aimata. Sellegi pärast on Kalewipoeg imewääriline lugulaul. Ta paneb Eesti rahwa nende rahwaste sekka, kellel lugulaulud on, ja neid ei ole maailmas rohkem kui pääle eestlaste weel 5 rahwast, need on indlased oma Mahabharata’ga, greeklased oma Ilias’ega, sakslased oma Nibelungidega, rootslased oma Frithjof-saga’ga ja soomlased oma Kalewalaga. Kes waewaks wõtab Kreutzwaldi kokku seatud Kalewipoega mõistuse- ja mõtlemisega läbi lugeda, see leiab säält palju õpetust ja äratust ja teab, kuda Eesti esiwanemad elasiwad ja mõtlesiwad ning oliwad.
Kreutzwaldi elu oli täiesti kokku sündiw. Pääle Kalewipoja, oma kõige hiilgawama töö, on ta weel kaks teist suurt alguskirjatööd ära teinud. Need kaks on tema kogutud „Eesti rahwa ennemuistsed jutud“ ja tema enese luuletatud kunstlugulaul „Lembitu.“ Ka neist oleks mul pikalt ja laialt kõneleda ja näidata, kui tähtsad nad Eesti rahwa elu kohta on, aga see wiiks liig pikale.
Nimetan üksnes seda, et „Ennemuistestes juttudes“ ka õige rohkesti sääraseid muinasjuttusid on, milles palju Eesti muinasaja jumalustest ja usust kõneldakse ja millest osawale uurijale terwe uurimise-töö tuleks teha, mis seni ajani tegemata on jäänud. Uku, Taara, Kõu, Piker, Äike, Paristaja, Rõugutaja, Maa-alused, Murueit oma tütardega, siis aga weel ka Sarwik wanapagan, Tont, Näkineitsid ja muud üleloomulised olemused astuwad siin meie silma ette ja näitawad, mida moodi Eesti wana usk oli. — „Lembitu“ lugulaulus on Kreutzwald sünduse ette toonud, mis ilus on, kuid Lembit ei ole siin mitte Eesti rahwa ajaloo kangelane, kes Eesti rahwa wabadust kaits-
