403
tes suri, waid koguni teine eestlane, kes rahu soowis ja neid sakslasigi elama tahtis jätta, kelle läbi Eesti rahwa priius kadus ja Eesti mehed surma saiwad. Kreutzwaldi Lembit on Kreutzwaldi luulekujutus, peaaegu Kreutzwald ise oma pärasteste aastate mõtete ning soowidega. Oma nooremal põlwel ei oleks Kreutzwald niisugust liig rahunõudjat meest mttte luuldes ette astuda lasknud.
Kreutzwald on meie Eesti esiwanemate tarkuse hiilgawam koguja ja pääle selle kõrgeandeline salmija, kes meie rahwale suremata iluga kirjatöösid lugeda jätnud.
Ka näitemängusid on ta kirjutanud, nõnda näituseks „Wanne ja õnnistus“ ning „Tuletorn“, mis täis luulet ja põnewust on ja üksnes rohkem õppinud mängijatest wõiwad etendatud olla.
Wäga armsaid ja ilusaid salmikuid on Kreutzwald oma kahes jaos „Rahunurme lilledes“ pärida jätnud. Need on kaunilt lehkawad lillekesed rahu nurmelt, mis siin lugeja ette toodakse. Ei nad ole just ususalmikud, aga nad äratawad õrnu rahutundmusi ilmast wäsinud südames.
Kreutzwald elas oma wiimsed elu-aastad Tartus, kus ta aastal 13. augustil 1883 suri. Temas läks Eesti kõige kuulsam ja kõrgeandelisem kirjamees hauda. Aga tema tööd käiwad tema järel. Need ei unune. Kerge on igaühel tema mõtteid lugeda, wõib ju mõne kopiku eest igast raamatupoest tema kirjasid saada ja enese waimu nendest kinnitada ja karastada. Jäägu kuulsa kalli mehe mälestus alatiks Eesti rahwa südamesse!
Johann Woldemar Jannsen.
Uuema Eesti kirjanduse teine pää-isik oli J. W. Jannsen, läbi ja läbi Eesti rahwa kirjamees, nagu enne ja pärast waewalt keegi teine.
Johann Woldemar Jannsen sündis lehekuu 4. päewal 1819 Wändras, „kui Eesti rahwa priius just 40 päewa wana oli,“ nagu ta ise sagedasti ütles.
