408
Selle pärast ei wõi tema kirjasid mitte näituseks Saksa keelde, tõlkida. Nõnda peab siis Jannsen Eesti kirjameheks jääma. Tema kirjad jääwad selle näoga, mis nad Jannseni sulest on saanud. Jannsenile jääb auu, et ta õhtumaa, nimelt aga kõige rohkem Saksa, haridust oma kirjade läbi eestlastele on suupäraliseks teinud. Pea iga sugu juttusid on ta Eesti keelde pannud: nii ajalugulised kui ka õpetlikud eined leidsiwad tema sule all Eesti rahwalise riide. Nii hästi Greeka-Rooma kui keskea ja uuema aja lugu andis talle materjali jutustada. Usupuhastus, Amerika ja India ülesleiemine, Prantsuse mäss ja Wene riigi sündus on tema kirjades lugeda ja leidis teed Eesti rahwa hulka.
Tema nimi sai esiti tutwaks tema suure hulga waimulikkude laulude läbi, mis päälkirja „Sioni kannel“ kandis. Seda raamatut ilmus kolm jagu, milles kokku 1033 laulu oli. Juba see oli hiiglatöö. Esimene jagu ilmus 1845, teine 1853 ja kolmas 1860. Et siin tema waimulikka kirjasid ühes koos nimetada, siis olgu üteldud, et 1853 päälkirjaga „Dr. Martin Luteruse usutunnistus ja kinnitus“ suur hulk Luteruse kirjasid ilmus ja selsamal aastal ka „Laupäewa õhtune külaline“ trükiti. Wiimaks tuli wälja palwe-raamat „Sioni ohwri-altar“ esimene jagu 1859 ja teine 1862, mis kõige laiemalt rahwa sekka lagunes.
Iseäranis wägew mõju oli raamatutel päälkirjaga „Sõnumitooja“ 7 wihku, mis aastatel 1848, 1849, 1850, 1851, 1856 ja 1860 ilmusiwad. Juba neis kuiwades aastanumbrites on osa ajalugu. Europa mässu-aastad 1848 ja 1849 läksiwad Wenemaal täiesti rahulisti mööda, aga nende järel-mõju awanes aastat kaks kolm pärast poole. Ka Wenemaal kardeti keiser Nikolai I-se walitsuse wiimastel aastatel rahutusi, mis aga muidugi ei tulnud, küll aga tuli suur Krimmi-sõda, mis ka eestlaste ja nende kodumaa kohta mõjus — iseäranis selle pärast, et Balti mere rannad kinni pandi. Ka „Sõnumitooja“ ei tulnud sellel korral wälja, ehk ta küll enne aastas korra ilmunud oli. Wiies wihk tuli alles
