Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/425

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

417

tagasi tulemas. Möldri poeg toodakse, raskesti haawatud, wiimaks kodumaale. Ta juhtub just siis weskisse tagasi, kui ema toibumas ja isa suremas on. Isa kahetseb surres oma waljust, õnnistab poega ja ta pruuti ning annab nad kokku. Siis heidab ta hinge. Tema poeg wõtab koolmeistri tütre Anna ära, elab temaga ema juures wäga õnnelikult ja saab weski omanikuks. Nõnda on jutu sisu.

Nagu sest kirjeldusest näha, on jutt 19. aastasaja hakatusest wõetud. Tema tuum on Eesti rahwa elust ja annab ilusa kuje Prantsuse sõja ajast Eesti rahwa kodusest olust. Need on täiesti Eesti loomud, mis jutus ette astuwad. Jutt on üleüldse Eesti jutukirjanduses paremate sekka lugeda.

Neitsi-põlwes on Koidula otse suremata iluga kirjasid kirjutanud. Tema luulded on ka sellest ajast, ja nendes on ta Eesti rahwale wäga kauni päranduse jätnud, mis küll ialgi hukka ei lähe. Pea kõik tema luulded on alguslised, ei mitte tõlked ega ümberpanekud, ei ka ümbertehtused. Nagu tema isedus, nii on ka tema luulded otse luulelist ilu lõhna täis. Luuldeid lugedes märkab igaüks kõrge waimu liikumist: See oli luulewaim, mis sellest naesterahwast oma rahwale rääkis. Iseäranis meelde tuletada on tema isamaalsed luulded, mis Eesti maa ja rahwa kohta käiwad. See on suur ja leekiw armastus ühes waimustusega, mis tema lauludes neitsilikust hingest wälja woolates meie wastu kuumab. Nii waimustatud ja suurewõimulisi laulusid isa- ja kodumaast ei suuda küll enam keegi tema järele luuletada. Selle pärast on tema laulud, kui neil ka seda rahwalist keelt ei ole, nagu ta isa omadel, ikkagi väga tutwaks saanud, ja igaüks kirjanduse sõber tunneb neid. Sündsate wiisidega on nad rahwa waimu omanduseks saanud. See on luulewaim, mis nende läbi rahwa südamesse teed leiab.

Koidula luulete arw ei ole mitte wäga suur, selle eest on aga luulete kirjandusline wäärtus seda suurem. Suurem osa tema luuldeid on küll kahes luuldekogus leida, millest esimene nime all „Wainu-lilled“ Kuresaares 1865 ja teine nime all „Ema-jõe ööpik“ Tartus 1866