423
uue ajasse on ühes läinud. Tema esimesed raamatud on kõik wanas kirjawiisis, uuemad ja wiimased uues, on siis selle poolest paranenud. Kui kõigi tema kirjade sisu hulga wääriline oleks, siis oleks need kirjad suureks Eesti üleüldise kirjawara rikkuseks. Armsad on rahwale tema kirjades kõik olnud: Suur hulk neist on teist ja mitmendat korda trükitud.
Waimulikkude kirjade kõrwal kirjutas Brandt luuletusi ja juttusid. Iseäranis luuletusi ehk „laulikuid,“ s. o. laulude ehk luulete kogusid, on tema sulest õige mitmed ilmunud. Nii näituseks ilmus 1869 „Läne Lilleaed“ ja „Eesti Ööpik,“ 1870 „Teine Eesti Ööpik,“ 1873 „Laulik noorerahwale,“ 1874 „Harju Laulik,“ 1875 „Harju Ööpik“ ja „Eesti kukulind,“ 1880 „Tallinna Ööpik,“ 1881 „Ajalik Tasku-Laulu-raamat“ ja muud laulikud. Ka neist on mitmed, nagu näituseks „Harju laulik“, mitut korda trükitud.
Brandt on ka juttusid kirjutanud. Nimetame siin tõlked „Kolm kuninga poega“ 1869, „Nalja natukesed“ 1870 ja oleks „Hans Wähter ehk üks waene patune“ 1872.
Luuletustest on ütelda, et nad wälise koore poolest walju arwustuse nõudmisel mitte seisma ei wõi jääda. Ka sisu poolest puudub sagedasti tuum ja luuleline hoog. Siisgi ei wõi salata, et Brandt’i nii hästi waimuliku kui ka luulelise sisuga kirjad kombelisel otstarbel on Eesti rahwale kasu ja lõbu saatnud ja hääks juhiks ja meelelahutajaks olnud. Mõnigi nendest on küll Saksa keelest wõetud, kuid ka alguslisi kirjasid on nende seas, mis Eesti rahwa enese kohta käiwad. Nad on Eesti rahwa seas lugemist aidanud wälja laotada ja luulelist meelt kosutada ja tõsta.
M. Kirsel.
Kirsel oli kooliõpetaja Wiljandimaal. Tema hakkas hoolega Eesti kirjanduse põllul töötama, ja tema kirjad leidsiwad hääd wastuwõtmist rahwa seas, ning neid loeti suure himuga.
