436
meeldiwad. Sisu on tuumakas, mõtterikas ja kujekas. Wanasse aega tagasi minnes puudutab ta ka wanu muinas-jumalaid ja toob kõnele Wanemuise, Murueide tütardega, Ilmarise ja muud sarnased armsad ilu-isikud Eesti muinususust. Mõni kord paneb ta ka kõnelaulu-sarnaseid luuldeid muude sekka, kuid ikka Eesti muinasasjust. Tõsi on, et Kuhlbarsi luuletest Mardust kiljatama kuuleme, seda imelist maa-alust wana Eesti häält, mis kurbtust ja rõõmu kuulutab. Kuhlbars oskab meid wanasse ilma wiia ja meie sees luulelisi tundmusi äratada. Ta ei soowi, et teda ennast selle juures nimetataksgi.
Waiksesti on Kuhlbars kaswanud, endises Tartu kooliõpetajate seminaris inspektor Maass’i all õppinud ja pärast otse terwe inimese-ea Wiljandi linnas elementar-kooliõpetajana elanud ning wanal põlwel säält weel luuldeid wälja saatnud. Tema ei ole end sagedasti luuletegi all nimetanud ja niisama sagedasti on ta enesele warjunimed wõtnud, nagu „Mangu Sild, E. I. Keegi, Williandi, Idna Illiw “ ja muud. Iga nime all on ta ilusaid ja tuumakaid luuldeid loonud. Aastal 1897 kirjutas ta weel kogukese enese luuldeid «Kuhlbars’i Laste lauliku“ nime all. — Tema laulud saawad küll niisama kaua kõlama, kui Eesti laulust üleüldse osa wõetakse.
Eesti Kirjameeste selts.
Warsti pärast suurt laulupidu 1869 tõusis eestlaste seas mõte ühte seltsi asutada, kelle ülesanne ja eesmärk pidi olema Eesti kirjandust edendada, see on häid raamatuid Eesti keelde toimetada. See mõte tõusis kõige esiti Wiljandimaa meeste seas, kellest nimetada on: koolmeister Adamson, H. Wühner, Ainson, Henno, C. R. Jakobson ja teised. Peagi tehti niisuguse seltsi põhjuskirjad ja saadeti Wene riigiwalitsusele kinnitada. Põhjuskirja alla oliwad järgmised põhjendajad oma nimed kirjutanud: J. Hurt, gymn. koolm. Tartus; J. W. Jannsen, redaktor; W.
