446
kirjanduse sõbraks. Tema oli Saksa haridust saanud ja oli saksastatud. Wõiduste akademia professor Köler sai temaga tutwaks ja wõitis teda Eesti asjale. Jakobson sai peagi Eesti isamaalaseks. Ta põles himust midagi rahwa kasuks teha. Et ta kooliõpetaja oli, heitis ta silma koolide pääle, et sääl kudagi kasu saata. J. W. Jannseni lehes „Eesti Postimehes“ astus Jakobson juba 1865 awalikult wälja ja nõudis uuendusi, muutmisi, parandusi, paremusi. Tema wasta tõusis sulesõda, ei tahetud uuendajale ja ümberpöörajale maad anda. Jakobson kirjutas edasi. Ta õhutas eestlaste rahwusetundmust lõkendama, ta nimetas ja laitis puudusi ja wõitles oma waenlaste wasta. Kooliolu tahtis ta paremaks muuta, sest seda pidas ta kõige päält puuduliseks. Juba aastal 1866 andis ta lugemise õpiraamatu wälja nimega „Uus aabits, kust 50 päewaga lugema ja kirjutama wõib õppida.“ Raamat trükiti kahte korda.
Kõige suuremaks puuduseks pidas Jakobson, et Eesti koolides uut testamenti lugemise-raamatuks tarwitati, sest et sündsat lugeraamatut ei olnud. See oli wissisti tõsine puudus. Jakobson hakkas uut koolilugeraamatut kirjutama. Et tal kooliõpetajana hääd loodud anded oliwad, sai uus kiri, mis nime „Kooli lugemise raamat“ kandis ja 1867 wälja tuli, wäga hää ja otse klassine raamat oma tõuus. Lugemise-palad selles raamatus on suure osawusega walitud ja on ka igale täiskaswanud inimesele kasulikud lugeda. Seda raamatut andis tema trükkija Laakmann, isa ja poeg, mitu korda wälja. Pärast Jakobsoni surma on Kunder tema uuesti ümber teinud, kuid paremaks ei ole raamat selle läbi mitte saanud. Parem oleks olnud aja kohaseid muudetusi raamatule lisaks panna, kuid mitte teda sisust muuta. Liiwimaal tehti pea kõigis koolides raamat tarwitatawaks, aga Eestimaal tarwitati enamasti K. Malmi lugeraamatut „Laulud ja loud“, millel aga Jakobsoni raamatu wäärtust ei ole. Kaua on Jakobsoni raamat koolides lugeraamatuks jäänud. Jakobson on selle raamatuga enesele jäädawalt Eesti kirjamehe nime omandanud. Teised raamatud tuliwad juurde.
