448
käijaid saab Jakobsonil wähe olema, sest selle läbi, et Wene keel Eesti rahwa-koolides õpekeeleks on, ei maksa kooliraamatuid Eesti keeles enam trükkida — wähemalt mitte nii palju kui enne.
Oma lugeraamatu-kirjanduse lõpetas Jakobson aastal 1880 selle läbi, et ta tütarlaste tarwituseks koolilugeraamatu „Helmed“ wälja andis. Nagu enne, nii selles raamatus näitab kirjutaja suurt kaswatlist osawust ka tütarlaste õpekirja kokku pannes. See raamat on tütarlaste lugemise ja hariduse wara õrnema loomu kohane, kuid ei ole meie teada mitte sagedasti tarwitatud. Pääle mõne ainsa on lugepalad kõik ilusasti walitud, ja mõni wäike puudus ei wähenda raamatu wäärtust.
Kooliraamatute kõrwal kirjutas Jakobson ka muid kirjasid. Natuke tagasi minnes tuletame nimelt seda meelde, et tema „Kolm isamaa kõnet“ aastal 1873 trükis ilmusiwad. Need kõned oliwad enne „Vanemuine“ seltsis peetud. Jakobson oli nad nõnda seadnud, et esimesel kõnel sisuks oli „Eesti rahwa walguse aeg“, teisel „Eesti rahwa pimeduse-aeg“ ja kolmandal „Eesti rahwa koiduaeg“. Walguse ajaks nimetas Jakobson Eesti muinasaega, mil rahwas oma jalal rikas ja õnnelik olnud, pimeduse aeg oli see, mil rahwas Saksa mõisnikkude all pärispõlwes ohkas, ja koidu aeg oli see uus aeg, mil pärispõlw lõppis ja mil rahwal jälle lootust oli waimu walgust maitsta saada. Seni ajani ei olnud ajalugu muul wiisil kirjutatud, kui Saksa-Balti seisukohast, millelt Saksa mõisnikud ikka rahwa suured häätegijad on. Jakobsoni mõiste oli teine. Armuta kutsus ta neis kõnedes Saksa mõisnikka ja patrizisid ajaloo kohtu ette selle pärast, et nemad endisel ajal eestlased, kes waba ja omast kohast haritud rahwas olnud, oliwad orjakarjaks teinud. Kes seda raamatut luges, ärkas rohkem kui ühegi muu kirja läbi. Rahwa enesetundmus tõusis wäga suuresti, Jakobson sai suuremaks rahwameheks, kui keegi teine. Wanameelsed sakslased ja nende meelsed rahwa seas oliwad põlewat wiha täis ja saiwad Jakobsoni waenlaseks. Nad põhjendasiwad „Tallinna Sõbra“ kadunud toimetaja Eichhorni all oma eestwõitlejaks,
