451
mas eas oli ja wõimu rahwa suurema hulga kohta enese kätte oli ühendanud, siis tuli ootamata korraga surm ja tegi tema tööle otsa paastukuu 7. päewal 1882. Tema politika mõju üle wõib arwamine lahku minna, aga ka tema kirjandusline mõju oli suur ja on kasu saatnud. Tema hingab Wändras tema enese päralt olnud Kurgja koha pääl enese pärishauas.
Et igal suuremal kirjamehel oma jagu mõju on, seda teab igaüks, ja seda näitab iga haritud rahwa kirjanduse lugu. Ka Jakobsonil on pärast surma oma jagu poolehoidjaid olnud, kui ka tema kohta ei wõi ütelda, et ta „kooli“ tegi, see on, sellel kombel õpilasi sai, nagu see teiste rahwaste juures on suurematest kirjanikkudest näha olnud. Et Jakobsonil otse järelkäijaid ei ole olnud, see tuli sellest, et tema wõim ehk mõju oma ringkonna üle mitte ainult kirjandusline ’polnud, waid see oli rohkesti politine. Politisel mõjul on aga see tunnismärk, et ta mõjuja eluajal wäga suur on, aga pärast selle surma waewalt tunda on ja mõni kord üleüldse ära kustub. Kes wõiks ial ütelda, et Aristotelese ja Plato, Horatiuse ja Liviuse, Boccaccio, Tasso ja Dante, Shakspere ja Milton’i, Calderoni ja Camoens’i, Goethe ja Schiller’i, Puschkin’i ja Lermontow’i, Tegner’i ja Linné, Runeberg’i ja Lönnrot’i, nõnda ka Kreutzwaldi ja Koidula mälestus ialgi kaob, kui juba tuhanded wõimumehed, kelle wõimus elus tuhat kord suurem oli, ammugi on ära ununud! Just selle pärast, et C. R. Jakobson rohkem politika- kui kirja-mees oli, mõjus ta pärast surma kirjandusliselt wähem. Sellegi pärast on tal wõimu ja mõju olnud. Esiti on seda wõimu Eesti keele tarwitamises tunda. C. R. Jakobson ei olnud suureandeline keelemees: ka tema sõbrad käiwad Eesti keelega hästi hoolimata ümber. Jakobson andis wastastele walu: tema sõbrad on seda niisamuti teinud. Selle läbi on trükitud sõna sagedasti küllalt ka wastaste puutumiseks ja kahtlustusteks tarwitatud. Loomulik oli siis ka, et trükitud sõna oma pühaduse ja mõju rahwa silmas kaotas.
Et siin ka nimesid ette tuua, siis olgu järgmised kirjamehed
