466
Märzikuust 1890 kuni jan. 1891 oli Hermann „Kirjameeste seltsi“ „tegew president.“ Siis waliti senine auupresident prof. J. Köler ka tegewaks presidendiks. Raske oli siis pidu asutada ja seltsi asja õiendada, sest et presdenti Tartus ei olnud. Pidu oli seltsi wiimane hiilgaw sündus. Juba 1893. aasta algul pandi selts ülemalt poolt jäädawalt kinni ja lõpetati ära. Hermann oli ligi 1½ aastat enne seltsi äralõpetamist koguni seltsi eestseisusest wäljaastunud.
Aastal 1894 ära peetud suure laulupidu toimetamisest wõttis ta niisamuti osa, walis ühes heliloojate Kappeli- ja Türnpu’ga ning D. Wirkhaus’iga laulud seks wälja ning tegi walmis ja andis trükki, juhatas ka pidul osa suurt koorilaulu.
Aasta 1896 suurel pidul Tallinnas oli ta ka üks laulujuhataja.
Wene keele õppimiseks hakkas Hermann 1889 suurt sõnaraamatut wälja andma, mis 1896 walmis sai. Juba enne 1886 ja 1887 oli ta kaks Wene keele õperaamatut kirjutanud, üks wäiksem ja teine suurem, millest esimene wäga palju ja teine ka rohkesti on koolides tarwitatud.
Aastal 1896 andis Hermann kui mitme aja uurimise wilja raamatu „Eesti keele lauseõpetus“ wälja, mis siin esimest korda Eesti keeles täielisemal wiisil sündis, muidugi teada inimlikud wead maha arwatud. Selles raamatus on ka iseäranis Eesti keele lauselised isedused ära seletada püütud.
Mõned „Postimehes“ ilmunud uurimised ja kirjutused andis Hermann ka eratrükis wälja, nagu „Sumeri-akkadlastest“, „Uurimised Eesti rahwa muinasajast“, „Wanad poisid. Armenlased ja kurdlased. Korea. Abessinia“, „Hiina rahwa elust“ jne.
Suwel 1896 pidas Hermann suurel muinasteadlisel kongressil Riias kaks kõnet, ühe Wene keeles sumerlastest ja teise Saksa keeles Eesti kohanimedest. Mõlemad kõned anti trükki.
Õpetatud Eesti seltsis pidas Hermann Eesti kohanimedest endiste kuralaste ja liiwlaste asupaikadel Liiwi- ja Kuramaal kõnet ja laskis selle ka trükkida. Säälsamas kõneles ja kirjutas
