469
dises Tartu kreiskoolis ja, kui kreiskool ära lõpetati, siis ülemas tütarlaste koolis.
Niggoli kirjalisest mõjumisest on küll esiti meelde tuletada tema kaastöö endises „Eesti Kirjameeste seltsis“, kus ta kõnesid pidas ja aastaraamatus kirjutas. Juba aastaraamatus 1873 seisab tema sulest „Mõni sõna tundmisest“, mis tolle aja tarwis mõnus kirjutus on. Ka muidu oli ta agar kirjatöödest osa wõtma.
Niggol on Eesti koolidele kirjutanud juba 1875 aasta ümber „Wenekeele grammatika“ täiema ja lühema wäljaande, millest pärast küll kümned tuhanded lapsed on Wene keelt õppinud — enam kui ühestgi muust raamatust enne ja pärast, kuna ta pärast koolidest wälja jäi, siis weel „Wene keele abd“ ka täiema ja lühema, „Wene keele grammatika“, „Wene keele Krestomatia sõnaraamatuga“ ja „Lugemised Wene keelde ümberpanemiseks sõnaraamatuga“.
Wiimsel ajal on Niggol ka mõned usuteadlised raamatud kirja pannud, nimelt 1884 „Kuda piiblit peab lugema“, siis weel „Jumala tarkus laste toas“, „Lapse suremine“ ja mõnda muud.
Johann Kunder.
C. R. Jakobsoni ja Weske sõber ja seltsimees oli kooliõpetaja J. Kunder. Ka tema oli Wiljandimaalt pärit ja sündis jõulukuu 14. päewal Paistu kihelkunnas Holstre-Kowalil, õppis „Tartu I-ses kooliõpetajate seminaris,“ tegi lõpueksami, oli 1875 kuni 1886 elementar- ja pärast tehtud uut eksami kreiskooliõpetaja Rakweres, õppis 1887 Kasani ülikoolis ja hiljem Peterburi kooliõpetajate instituudis, kus ta 1888. algul aprilli-kuul ootamata suri.
Juba kui ta „Tartu I-ses seminaris“ oli, aastate 1872 ja 1875 wahel, näitas ta üles, et tal nimelt hääd luuleanded oliwad. Ta luuletas juba siis mõndagi salmikut ja laskis nimelt salmikud „Õiekuul“ 1873 trükkida. Ajalehtedes ja kirjades ilmus niisamuti tema luuldeid. Alles pärast tema surma ilmus kogu tema luuletusi nime all „J. Kun-
