472
deid uurides kaotas ta sagedasti terwe keele silmast ja ei wõinud enam korra järele ehk systematiselt keelt kindlasse kujusse seada, sest et ta murretesse nagu ära kadus. Tema ei wõinud mitte kindla põhjusmõtte järele keele sõnu korraldada ega ära mõista. Seda näeme ka tema Eesti keelelistest kirjadest, mis wäga kirjus ja mitmesuguses kirjawiisis on kirjutatud. Ta nrjutas korra ühte ja korra teist murret, oli täna täis rõõmu wanade sõnakujude üle Kodawere murdest, ja homme ilutses ta Haljala murde iseäraldustest ning oleks kas kirjakeeleksgi kõik murded tõstnud, mis ta ialgi uuris. Murrete uurimiseks on tema töödel iseäraline wäärtus, aga ei mitte keele systematiseks korraldamiseks. Seda näitab ka tema 1879 ilmutatud „Eesti keele healte õpetus“, milles igal sõnal mitu kirjawiisi on ja mis siis kõigest materjali kindlaks õpetuseks annab.
Luuletajana oli Weske tähelepanemise wäärt ja kõrgeandeline. Iseäranis luulete poolest, mis rahwusliku loomuga, oli ta wäga tähtjas. Ta on mitmed laulud loonud, mis terwe rahwa suhu on läinud. Kõige tutwam tema loodud laul on küll „Minge üles mägedelle“, mida K. A. Hermanni wiisiga terwe rahwa poolest lauldakse. Kui see laul esiti 1873 wälja tuli, arwati, et ta aina Weske oma on; kuid 1880. aasta ümber tuli wälja, et ta Saksa eeskuju ja põhjusmõtte järele on loodud, kus laul nii algab: „Auf die Höhen laßt uns steigen“. Siisgi on Weske laulu nii oma kombel salminud, et see otse Eesti oma laul wõib olla. Nõnda on ka tema mitmed muud ümbertehtused otse alguslised. Rahwalise koore poolest wõiwad nad mõni kord weel kenamad olla kui Saksa keeles algusnäol. Neid lauldakse sagedasti pidulikkudel puhkudel. Alguslaul „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib lahke Soome laheni“ on Prantsuse wiisiga ka wäga laiali lagunenud rahwa suhu. Weske laulab rahwa rõõmust ja kurbtusest, lustist ja leinast, kergusest ja raskusest nõnda, nagu rahwas ise armastab ja ühes laulab. Weske luuletel on nii ütelda lapselik ilma süüta ilu.
Enam osa Weske luuletusi on
