Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/500

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

492

„Eesti lugemise raamat“ 2 j., ja „Soldati sõnaraamat,“ 1891 „Elumaja ehe,“ 1894 „Eesti küsimus. Sada juhtmõtet,“ 1896 „Elutarkus ja ilmakunst“ jne.

Nagu neist kirjade nimedest näha, on Grenzstein mitme poolse andega mees. Ta on luuletaja, laulude looja, õpetlikkude raamatute kirjutaja, muusika-, ehte-, male-, seaduse-, nalja-, keele- ja kooli-mees.

Oma ajakirjandlises tegewuses ei ole tema püüdmistest aru saada olnud. Rahwa kasu ta ikka wist nõudis, kuid see ei hoidnud teda selle üle pilkamast. „Eesti Postimehe“ toimetajana juhtus ta C. R. Jakobsoniga riidu, mis ka „Olewikus“ kuni Jakobsoni surmani edasi läks, siis tuli riid koolidirektor H. Treffneri wasta, mis kuni 1887 kestis, selle järele tuli riid Dr. K. A. Hermanni wasta, mis 1887 kuni 1896, nõnda siis ligi kümme aastat wältas ja sellega lõppis, et Grenzstein kirjanduslistes asjades Hermanni mitu kord kohtu ette kutsus, ilma et kohus Hermanni süüdlaseks mõistis.



Martin Lipp.

Luuletajana ja kirjamehena on ka Martin Lipp Eesti kirjanduses tutwaks saanud. Lipp sündis 2. apr. 1854 Tarwastus, käis 1874 kuni 1878 Tartu ülikoolis, tegi kandidaadi lõpueksami, oli 1880 kuni 1882 Tartu Saksa Jaani koguduse abiõpetaja, siis 1882 kuni 1884 Saaremaal Kaarma ja aastast 1884 edasi Nõo kirikuõpetaja.

Lipp on esiti luuletustega ette astunud, kuid ei ole neid ühes koos trükkida lasknud. Esimene tema luuletus ilmus küll raamatus „Eesti luuletused“ 1881, teine tuntud laul on „Kel kannel on, see kõlistagu keeli“. Pärast esimeste luuletuste awaldust on Lipp kirjapõllul agarasti tööl olnud. Iseäralise armastusega on Lipp Soome kirjandusest ja üleüldse Soome asjast osa wõtnud. Ta on Soome keele ära õppinud ja siis Soome juttusid Eesti keelde ümber pannud. Tema sulest ilmusiwad „Soome uudisjutud“ I. jagu 1882, II. jagu