Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/51

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

43

„Ära ehmata mitte, et sind nõnda ilma ette wiidakse, sest ka sinu õnnistegija Kristus Jesus, kes midagi kurja ei teinud, wiidi wälja. Ära ole kurw, et palju rahwast ühes tuleb, waid tröösti end, sest nemad kui ristiinimesed tunnewad sinust haledust ja paluwad Jumalat sinu eest, et tema sind õndsaks teeks, ja nagu see rahwas siin ühes koos on, nii on ta inglid ühes koos, waatawad su hinge pääle ja tahawad teda taewasse kanda. Selle pärast ütle rahwa wastu: „Olen mina kedagi wihastanud, see andku mulle andeks. Paluge Jumalat minu eest, et ta minule õndsa wiimse wiiwa ja igawese elu armust annaks.“

Kui kohtu-otsus loetud ja palwe tehtud ning timukas end walmis seadnud kurjategijat surma panema, siis küsis kirikuõpetaja surmatawalt: „Kas usud, et sinu patud Jesuse Kristuse läbi on andeks antud?“ Oli kurjategija „jah“ kostnud, ütles kirikuõpetaja: „Sinule sündigu, nagu sa usud, ning mina, Jumala sulane, pajatan sind lahti kõigest patust Jumala Issa, Poja ja Püha waimu nimel. Mine ära sest ahastusest rõõmu sisse, sestsinasest kurjast ilmast taewasse, hädaorust rõõmu tuppa.“ — Kui õpetaja weel ühe korali laulnud, siis hüüdis ta kurjategija eest: „Issand Jesus, sinu kätte annan mina oma hinge|“ Selle hüüu ajal raius timukas waese patuse pää maha.

Nagu juba üteldud, oli Stahli keel ennemini weel sandem, kui Mülleri oma. Sellest ei ole siis enam palju siin rääkida. Üksnes mõned wäiksed käänakud tuletame siin meelde. Nõnda kirjutab Stahl küll „minna, sinna, meie, teie“, aga omastawas ja osastawas käändes on „münno, münd, sünno, sünd, meddi, teddi“. Asesõna „kes“ on Stahlil enamasti „kumb“ wõi „ke.“

Stahli grammatik, mis ka aastal 1637 ilmus, annab oma wiisi Eesti keelest aru. Ta ütleb Eesti keelel hüüdkäände, koguni Saksa moodi artikliga, olewat: „o üx jummal, o se innimenne|“ Et Eesti keelel sihitaw ja omastaw kääne ainsuses ühte moodi, ei tea Stahl, waid tunneb üksi sihitawat, kuna osastaw ka üsna tundmata on. Mitmuse omastawal on ainult -de lõpuks. Sõnade muutumine on Stahlil tihti tundmata, ja üksi seda ta teab, et lõpust -ne saab