50
tulla| sünno õnne trost| O Jummal münno Issand| se wabba waim kinnitatut münd| needt pattuset tahan minna oppema| nende tee sünno pohle pöhrma.
„Neist werre pattust münd errapehsta| O Jummal| münno önne Jummal| eth münno keel körgkest kihtap sünnu öiglusse ülle keick asjat| Issand awwa ülles münno uhlet| münno suh kuhlutako sünno kihtusse| se Offri pehl ep olle sünnul meeleheh| muito ollexin minna sedda sünnus andnut| tulle ninck keick muhdt Ofrit| ep ommat muito mitte sünno meeles kudt tühiset| sünno silmade siddes pahat| needt öigket Jummala Offrit ommat| üx katketut waim ninck kurb südda.
„Üx katketut ninck pextut südda| ep saht sinna hennessest erraheitma| ep kahs koggones errapõlgkma| sedda woin minna kül moistma| O Issand Jummal teh heste sionille| omma heh tachtmise perrast| Jerusalemma mührit| sahwat jelles üllesehhitut| sihs sahp sulle olla meeleheh ninck röhm| nende öigkusse Offride pehle| nende tulle Offride pehl heh südda| sihs sahwat nemmat hehdt andet sünno Altari pehle pannema.“
Brocmann’i kirjal on järgmine nägu:
„WOtta meilt erra sinna truw Jummal| se rascke nuchtlusse ninck suhre hedda| kumba meije pattude kahs ilmalugguta| vordeninut olleme keicksudda| hoida södda ninck kalli aja eddes| többe| tulle| ninck suhre kahjo eddes.
„Heita armo sünno kurja sullasede pehle| meije pallume armo| ninck mitte kochto| sest kui sinna Issand se öigke palcka| meil tahaxit anda meije töh perrast| sihs peax keick ilm hucka minnema| ninck woix keddakit sünno eddes seisma.
„O Issand Jummal| lebbi sünno helde südda| trost ninck abbi meile leckita| nöita meile sünno suhre armo| erra nuchtle meid mitte ni noppedast, ella meije jures sünno armo kahs, sünno weeha olckut kougkel meist erra.
„Minck perrast sinna tahat weehane ollema| meije waisede maddokessede pehl| thet sinna doch kül o suhr Jummal| et meije mitte ollema muito kudt pörm ninck tuchk| sünno silmade ehs ep olle mitte| meije nöddrus errapeetut.
