60
mea sünnul woix tassuma| keick armu ninck helduse| techtut meije nödrussell| och kui woip sihn mah pehl| eth keick sünno perral on| sünnulle maxtut sahma.
„Issand wotta wasto meije tenno| ninck sesinnase kihtusse laulo| ninck anna andix| mea weel waja on| tehha sünno meele perrast| O te meid hennesse sarnasex| eth meije sihn sünno armo sees| ninck sehl iggawest ellame.“
Ericus Simonius Bussz, Karuse kirikherra, kirjutas nii:
„ISsand Jummal| issa taiwa rickus| Meije sünno lapset keick üchtlisse pallume sünno nüdt süddame pohjast| söhta meid keick sessinnasel tundil.
„Awwa ülles omma ricka rochcke kehje| hoida meid patto ninck kahjo eddes| anna meile rahw| ninck öhe meele| hoida meid kahs kalli aigka eddes.
„Eth meije onsast ellame| sinno rickuse iggawest perrandame| meije Issanda Christusse nimmi siddes| ke sedda tahap| pajatatut| AMEN.“
Nagu lugeja näeb, on kõik nende meeste tööd keele poolest sarnased, nagu üks muna teise moodi on. Kõikide keel on puuduline, ja kõik nad wõitlewad grammatika muudetega ning ei saa nendega hästi toime. Iseäralist ei ole nende tehtud koralites midagi, kui Vestringiuse laulu maha arwame, mis ka Saksa keeles wist meie maal on sündinud ja mille üks salm sellest kõneleb, kuda ligi wiie saja aasta eest see maa „Saxalle on antud,“ et nad pidanud paganatele see on eestlastele Jumala sõna õpetama, kuid nad olla üksnes oma kasu, auu ja himu nõudnud, ei mitte Jumala riigi kasu, selle pärast ei ole ka nuhtlus tulemata jäänud. Tähele on panna, et Stahl’i ajal kõik jutlustajad endid „Pfarrherr“ nimetasiwad, see on „kirikherra,“ mis nimi ka weel praegu Eesti rahwa suus tarwitada on. Keele poolest kirjutas Fabricius „armasta hend,“ kus „heida armu,“ Lund „hallesta hend,“ kus „halasta,“ Renteln „lohtap hend,“ kus „loodab,“ Wagener „keip,“ kus „käib,“ Mühlen, et kuri põrgus „ep woip doch erra polletama,“ kus „ei wõi siisgi ära põleda,“ Vestringius „tahaxit unnustama,“ kus „tahaksid unustada,“ Sartorius „emmis münno wihmbse otza,“ kus „kuni minu wiimse otsani,“ Walde „ilma keick wigka,“
