61
„taiwa ricku perrima,“ kus „ilma kõige wigata“ ja „taewa riiki pärima,“ Bagge „patt ep woip münnul kahjo teggema“ ja „münno teggo on alp,“ kus „patt ei wõi mulle kahju teha“ ja „minu tegu on halb“ jne. oleks. Waim on walmis, tundmine nõrk.
Joachim Rossihnius ja Tartu murre.
Juba Eesti trükitud kirjanduse alguse ajal hakati Tallinna ja Tartu murde wahel wahet tegema, kui ka seda õieti sugugi tarwis ei olnud, sest iseseiswaks kirjanduseks oli ja on Tartu murre liig wäike, ning pääle selle on wahe mõlema murde wahel nii wähene, et tartlane tallinnlast küllalt mõistab ja Tallinna murdes trükitud kirjadest hõlpsasti aru saab. Aga et kord seda wahet on tegema hakatud, siis peame teda ka kirjanduses tähele panema. Oma kohast on küll ka asjast kasu, sest nii hästi Tallinna kirjakeel kui ka Tartu murre oliwad ja on üks ainus Eesti keel ja on igale eestlasele mõlemad murded arusaadawad. Imelik juhtumine on see, et Saksamaa mees, kes Tartu murret kirjades hakkas tarwitama, Tallinna kaudu Tartumaale oli jõudnud. See mees oli Joachim Rossihnius, kes umbes aasta 1600 ümber Stargardis Pommeri maakonnas oli sündinud, Frankfurtis Oderi jõel ülikoolis õppinud ning pärast seda siis wiimaks Tallinnasse tulnud, kus ta 6. nowembril 1622 mõisnikkude maapäewa käsul Tallinna waimuliku walitsuse poolest Wigala kirikherraks õnnistati. Aga juba 26. januaril 1626 õnnistati ta Tartu linna Eesti „undeutsche“ (mitte-Saksa) kirikuõpetajaks, nagu Gadebusch teatab. Siis teatawad Napiersky ja Beise weel, et ta pärast ka Sangaste ja Karula kirikherraks olnud, kus wiimses tal igal 5. pühapäewal olnud jutlust ütelda. Pääle selle olnud ta 1636 Tartu alama konsistoriumi assessor ja Tartu kreisi 2. jao praost 1637 kuni 1645. Ka Kodaweres ning Alatskiwil on ta jutlust ütlemas
