62
käinud, kus 1644 kirikuõpetajat ei ole olnud, kuna ta enam Sangastes ei ole käinud. Rossihnius suri 8. juulil 1645. Nõnda oli lühedalt Eesti kirjamehe elukäik. Waatame nüüd tema kirjade pääle.
Rossihnius (ei mitte Rossinius, nagu mõned kirjutawad) elas Stahliga ühel ajal ja on ka just selsamal ajal oma kirjad wälja andnud, mil Stahli omad ilmusiwad. Rossihniusel, wäljamaa mehel, ei ole wist sugugi kerge olnud Eesti keelt ära õppida, siisgi on ta seda paremini teinud kui Stahl, kes terwel eluajal eestlaste seas elas. Rossihniuse kirjades on tõesti parem keel kui Stahl’i omades, ja kui ka tema ei ole jõudnud end wigadest ja puudustest koguni lahti teha, siis oli see rohkem kombeks wõetud kirjawiisi kui Rossihniuse enese süüd. Keeleõpetuse raamatut ju weel ei olnud, ja pärast ilmunud grammatikast, mis Stahl wälja andis, ei wõinud keegi Eesti keelt ära õppida. Ei jäänud muud järele, kui tuli keelt rahwa suust kuulata, mida ka Rossihnius on teinud.
Nagu säärasel ajal muud wõimalik ei olnud, oli ka Rossihniuse töö Lutheri katekismuse ewangeliumide ja epistlite tõlk Eesti keelde Tartu murdesse ja on tema raamat, nagu Stahligi oma, juba aastal 1632 trükis ilmunud, kui ka wist mõni kuu hiljemini Stahli omast. Raamatu eeskõne on, nagu muudel toonastel kirjadel, kaunis pikk ja kuuleme säält ka mõnda Eesti rahwa elust Wõru- ja Tartumaalt. Rossihnius kaebab, et „meie Tartu jaoskonnas“ palju ebajumala-teenistust ja ebausku talupoegade sisse alla juurdunud ja üle käte wõtnud. Küll olla weel abinõuusid säärast paha takistada, aga pahareti mammon tahta wägiwallal takistada ja ei mitte lubada, et tõsine Jumala tundmine olu ja tahtmise järel elusse läheks, kuna muidu kõigi asjade kadu wõida tulla. Kõige parem abinõuu olla paha wastu, et Lutheri katekismus Eesti keelde tõlgitaks. Küll olla saadan seda tööd wiiwitanud ja takistanud ning tema edenemist kinni pidanud, siisgi olla töö wiimaks ikka walmis jõudnud, sest helde Jumal olla tööd imelikult juhti||
