73
Englist, enne, kui temma omma Ema ihu sisse sahtut saj.“
Nõnda oleme siis Rossihniuse keelt ja kirja tundma saanud. Nagu üteldud, on tema keel ja kiri palju parem kui Stahli oma, sest ajasõna -da ja -ma lõpuga saab tema hästi toime, nagu ka muud muuted enamasti õigemad on, kui ka omastawa käände ning ees- ja taga-sõnade tarwitamine ja Saksa keele maiku kõnekäänakud weel sagedad küll on, nagu see tema aja kohta imeks panna ei olnud.
Stahli ja Rossihniuse kirjade mõjust.
Et Stahli kirjad, mis trükis ilmunud, rohkesti mõjusiwad, seda oleme juba enne tähendanud, ja seda oli ka sellest märgata, et terwe rida kirjamehi ette astus ja kirjasid wälja andis. Muidugi ei jäänud ka Rossihniuse töö mõjuta, kui ka temal juba ta kirjades leitawa murde pärast seda mõju ei wõinud olla, kui Stahlil oli. Tartu ülikooli Eesti keele lektor Jürgenson, kes aastal 1842 Eesti kirjanduse lühedase ajaloo Saksa keeles kirjutas, ütleb Stahli ja Rossihniuse kohta, kui ta nende tööd oli tähtjaks nimetanud, nõnda: „Nemad kui wäljamaa mehed on teinud, mis nad abinõuudeta ja eestöödeta teha wõisiwad ja on selle pärast kiitust ära teeninud.“ Keele kohta ütleb Jürgenson, et wahe nende ja nüüdse keele wahel järgmine olla: 1) kahe pää-murde wahe oli nende ajal wähem kui nüüd; 2) mõlema mehe keel on täis Saksa kõnekäändusid, millest mõned nüüd kadunud, aga teised rahwa suhu on läinud, ja 3) Stahli ja Rossihniuse käänamine ja pööramine on teist wiisi kui praegune. — Ei ole salata, et Stahlil ja Rossihniusel sõnu on, mis wanemal järjel seisawad, kui need sõnad nüüdsel ajal. Jürgenson kirjutab edasi: „Stahli ja Rossihniuse kirjade mõju näitas end pea. Eesti keel tuli auusse ja sai õpiasjaks ei aina waimulikkudele, kellele selle keele tundmist ameti pärast waja oli, waid ka teistele, kes teda just ametis ei tarwitanudgi, kuid kes lusti pärast priiajal teda tundma õppisiwad.“
