74
Tõesti õpiti Eesti keelt palju enam kui enne, ja paljud mehed ja naesed kõnelesiwad ja kirjutasiwad Eesti keeli ja Eesti keeles, nagu seda ka pulmalauludest näeme, mis selles raamatus, ja nimelt järgmises lugemises, oleme awaldanud. Eesti keel oli tõesti kõnekeeleks ka osalt haritud perekondades saanud.
Stahli mõju on see ka olnud, et piiskopp Iheringi kihutusel mitmed kirikherrad hakkasiwad piiblit Eesti keelde ümber panema. Ihering palus seks ka 1642 rüütlite abi. Seda ta ei saanud, sest wastati, piibli tõlkimine olla kirikherrade asi, ja rüütlitel olla Saksa keeli piibel. Tööst ei tulnud midagi wälja.
Johann Gutslaff, kes 1630 Urwaste kirikuõpetajaks sai, kirjutas raamatu Eesti rahwa „ebausu“ see oli muidugi wana paganausu wasta, sest Eesti rahwas oli seestpidi ikka weel paganlise muinasusu pidaja. Gutslaff kirjutas Wõhandu jõe ja Pikse auustamise wasta. Seesama Gutslaff andis ka a. 1648 Tartu murde grammatika wälja, et oma poolt Eesti keele õppimist kergendada. Sõda sundis Gutslaffi Tallinna põgenema, kus Ihering tema käsikirjade üle rõõmus oli. Kuid ka tema tööd ei ilmunud trükis ja läksiwad kaduma. Gutslaff ja Ihering leidsiwad mõlemad Tallinnas 1657 katku läbi surma. Ka Hageri kirikuõpetaja Christoph Blume, kes Gutslaffi lese wõttis ja ta tööd edasi tegi, ei leidnud mahti kirjasid trükkida lasta ja suri 1669. Nende juurde tuleb weel Simon Blanckenhagen arwata, kes Pärnus 1617 õpetajaks sai ja siin 1640 suri; andis esimese Eesti keeli jutluse-raamatu wälja, mida aga ka enam leida ei ole.
Ilmalikust kirjandusest Stahli ajal.
Kerge on mõista, et Eesti kirjanduses 17. aastasajal ilmalikka raamatuid wälja ei tulnudgi. Kõik, mis ilmus, oli waimuliku sisuga. Taheti waest Eesti rahwast, kellel pärispõlwes maa pääl midagi loota ei olnud, seda rohkem taewaliku rõõmuga
