78
Ke se Abbi-Ello pühdnut Algma kaunist illusast| Ninck tahs meid se juhre hühdnut: Temma andis meil se meel| Temmast anti nisarn mötte| Temmal on se Südda-Wotta| Temma Meel kahs sündko weel.
„Sinna Pruht| mo Auwo-Crohn| Ollet minno Südda-woitja| Saht nühd minno hinge hohn| Minno armas Ello-töitja| Keick Önn tulko sinno kah! Minna annan hendes sinnul| Sinna annat hend kahs minnul Uchtleiss’ hehsti ellada.
„Och mincksarn Röhm sahp doch se Olla| kus mey' ilma wihha| Ilma waino ellame; Kus sehl sahwat kax üx Lihha| Ninck üx Südda kahhel jehp; ühet teggut| ühet keelet| ühet mõttet| ühet meelet Meile kahhel Jummal teep.
„Jummal| sinna Taiwa-Mees Meye pehl (ma pallun) wahta| Lass meid jehma armo sees| Meye Ketkel suggo sahta; Keickest assjast önnista| Ninck meid sinnu hohlex wötta| Hedda sees meil abbix totta| Sinna körkem Kaitzya.
„Mis ma ennamb pallun sind Jummal? rehki minno ette| Kurri Keel kus laitap mind; Lass keick tulla nende kette| Ke mul kurja künniwat; Parranda need kurjat meelet| Taggenda need Waino-Keelet| Minno Auwosojmajat.
„Kuhle meye palwe-hehl: Toita meid keick heh-kahs| Tulko keick Önn meye pehl| Aita meid so helde keh-kahs: Paljo terwet paljo heh| Paljo Rahwo koddas jehko| Kahjo koddast erra lehko; Meie Söbber Jummal jeh!
Kolmas pulmasoow Peter Koch'ile, kui ta Elisabeth Saleman'iga 27. jan. 1651 pulme pidas mõne sõbra poolest, käib nii:
Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij poëticas compositum.
„Kui önniss on se Mees| ke Issa pehle lohtap| (Ke keickes Paigkas on) ninck Önne jerrel ohtap| Kumb Jummal issi tohp| kumb Jummal annap neile| Ke hehsti keiwat ehl| O Risti Rahwas teile!
„Seperrast süddamest sünd| Peickmees| kihtan minna| Eth ollet Meele kahs ni kouwe ohtnut sinna| So auwsa Ello sees se suhre körgke Önne| Kumb
