Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/92

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

84

aga siin tarwis ei ole tunda, pääle selle weel Tallinna suurele, wäiksele ja Canuti gildile, millest näha, et kõik need isikud ja kogud ka Eesti keelest osa wõtsiwad. Eeskõnes näitab Göseken, kuda Adam enne pattu-langemist keelt osanud ja kõigile loomadele nimed andnud, kuid pärast läinud keel segi ning lahkunud Babeli torni ehitusel weel koguni hulgaks keelteks. Tema tahta üksi Eesti keelest kõneleda, mida ikka weel puudulisesti tuntawat, ei tehtawat wahet, mis on „warra“ (=wara), „warras“ (=waras), „warret“(=wäraw), „warrex“ (=kirik), „warrut“ (=warrud), „warrux“(=ahi); „walle“ (=wale), „walli“ (=wall), „wallo“ (=walu), „waljo“ (=wali), „wallato“ (=wallatu), „waljat“ (=waljad). Nüüd olla juba mehi tõusnud, kes keelt seletawad, kuid mõnedgi kõrgemad mehed ning rahwas isegi ei pidada tööst lugu, waid ütelda, et ennegi olla ilma keeleõputa läbi saadud, ja raamatud segada keelt enam, kui nad seletada. Olla seni Eesti raamatuteta elatud, kõneldud, jutlustatud, lauldud, miks nüüd neid waja! Kuid Göseken näitab, et Eesti keelt maa elanikkudele wäga tarwis olla, waimulikkudele meestele jutlust ütelda ning ametit pidada, sest puudulikus keeles jutlust ette lugeda ei olla kõlbulik; ilmalikkudele inimestele maal olla teda waja, majapidajatele majas, kaupmeestele kauba juures, käsitöölisele tööd müües, reisijale teed käies. Juba selle pärast olla tarwis hästi keelt tunda, et Eesti keeles kolme sugu ei ole. Kõnet lubab Göseken õpetada ning annab seks keeleõpu, sest et Stahli grammatik juba otsas olla. Et kergem oleks kõiki sõnu teada, panna tema sõnaraamatu ka ligi, millest wõimalikult iga sõna leida, ja igaüks, kes maal tahab leiba teenida, wõib keele poolest edasi saada. Seda ei sündida mitte auuks ega lõbuks, waid selle läbi olla „meie armsat isamaad“ tarwis teenida Jumalale auuks ja kirikule kasuks. Selleks palub raamatu kirjutaja kõiki herrasid ja prouasid ning gildisid appi, kellele ta teise uue täielise eeskõne teeb, milles ta ka kõiki nende häätegusid meelde tuletab. Kolmas eeskõne on raamatu muudele tarwitajatele ja lugejatele kirjutatud. Siin waatab esiti kirjutaja nende meeste töö pääle