89
hing. Saksa pask on maa-rahwa usk. (Kui saksu palju, siis üteldakse:) Üks waks, üks saks. Andja tüdib ära, wõtja mitte. Kadus kuu kuulmata, ära päewa nägemata. Iga lind laulab oma keelega, sabistab oma tiiwaga. Kõige puhtam kuld on kõige raskem. Lähed hundi eest pakku, leiad karu ees. Mis (on) hundi suus, see (on) hundi persses. Ühes sõnas (on) nõuu ja wõimus. Kes suur on, sellest mine mööda, kes pisikene, sellest astu üle. Elul on määr. Jänes lõikab metsa, jookseb wõsade poole. Lühikene keel rikub lühikese kaela. Hää mees tõotab, heris peab (pilkamine). Kogusam weis, kogusam keha (suurem kogu). Mida tuulsem ilm, seda parem warastada. Mets keksub ja pleksub (?). Mida enam koeri koos on, seda wedelam lake. Emateder kudrutab. Rahwas mühiseb ja köhiseb. Kui helmekuu ei ole mööda, siis on pakane külm. Üks näitab pää, teine persse. Kes kannab kurja, (see) kannab kulda. Ei saa kõik kanad õrrele. Wana koer aetakse metsa, kus ei ole kutsik õues. Rikkust pruugitakse kurjasti otsides, saades ning pidades. Kui lind, nii laul. Nõdrus wõidab, kangus kaotab (mõnikord). Häda ajab härja kaewu. Rebane kiriseb ei ole tal õiget häält. Papi külimitt ja koti sopp ei saa ial täis. Jumal annab aega paranduse poole. Kellel kuri mõisa-ase, ei wõi kahte isandat sallida. Kiwi ja kandude eest wõid sa mööda minna, kurja sõna eest mitte. Heinatirts salwab ja parandab. Kaua tehtud kaunikene, pea tehtud pilla palla. Oma silm on kuningas. Sipelgas on pisukene, aga kange ning kannab suurema koorma, kui ta ise on, käib kummuli koorma all, kuid karu neelab teda pesaga hoopis ära. Kus põrn maost jääb? Kuulaps, tühi loom. Suu on südame tulk. Liiw teeb sawi sitkeks. Kas koera lööd wõi silitad, koer peab ikka meeles. Kurja ei wõi üksgi ära wõtta. Tee on hubam (huwitawam, hoopsam) minnes kui tulles. Ise näha, leida, tunda. Weis jookseb ula. Mida tõi tulles, seda sõi olles (=Wie gewonnen, so zerronnen). Libe keel, kibe meel. Kurtis ihust, lõppis lihast. Tühi teeb toru (=nälg teeb nuttu). Iga mees teeb oma taba
