niisugusele kohale, kus vesi õieti vahutab, ja valatakse õlut ja viina merde. Merejumal on lepitatud: ohver saadud (Luce, Wahrheit und Muthmassung, lk. 113).
Ülemiste järvest teab rahvasuu niisama jutustada, et selle näkk, veevaim iga aasta inimeseohvri nõudnud ehk muidu linna ähvardanud uputada. Mures iga-aastase inimeseandmise pärast järvele ohvriks, otsustanud linnarahvas näkile hane ohvriks pakkuda. Selle nõuga saatnud nad väljavalitud hane Ülemiste järve. Mõne aja pärast tulnud hani linna tagasi, kuldahel kaelas. Sellest linnaisadel aru käes: näkk ei soovi looma, vaid inimest.
Väga mitmest muustki järvest ja mõnest jõestki teatakse, et selle näkk tingimata kas iga aasta ehk kahe, kolme aasta pärast inimeseohvrit ihata. Määrab näkk enesele kellegi ohvriks, ei pääse inimene enam näki küüsist. Õisu järves ujujale kuulutatakse ette, et Pornuse järv meest ootab. Mees ei pääse kuidagi oma saatusest: Pornuse vesi võtab ta hinge (Teised Kodused jutud, nr. 46). Teisendi järele hüüab hääl Pornuse, aga ka mõnest muust järvest: „Tund on tulnud, meest vaja!“ — Näkile ohvriks langenud inimest ei tohi enne kolme päeva veest välja võtta, muidu ei saa näkk ohvrist küllalt mõnu tunda ja ta nõuab esimesele ohvrile lisaks veel teise. Mööda minnes tähendan, et sarnane arvamine, näkk, veevaim nõuda inimest ohvriks, germaanlastegi seas valitseb. Nad teavad mitmest oma järvest niisamasugust lugu jutustada.
Kärla jõgi kannab nime Pühajõgi, aga ka Verejõgi. E. Pabst katsub tõendada, et jõgi Verejõe nime verest pärinud, mis inimeste ohverdamisel jumalatele jõkke voolanud (Emma rediviva, lk. 10). Vara Verioja kohta kõneleb ometi rahvas, see omandanud nime küll ka valatud verest, kuid see veri olnud Marsile ohverdatud, siis teiste sõnadega sõjas langenud meeste veri.
Uurijate targutused.
Inimeseohvrit Eestis konstateerides näikse Lucel selle kohta koguni iseäraline arvamine olevat. Luce kirjutab: Ettevõetavatel sõjakäikudel ja lahingutes ohverdas muistne saarlane, nagu eestlased suurelgi maal, ka inimesi, mitte et seega oma pattu lepitada ehk oma usulisi vaateid ja arvamisi teistele arusaadavateks teha, vaid et inimlikku tunnet eneses lämmatada ja ennast meeleta vihale äritada.[1] Sellepärast piinas ta need õnnetud lahinguohvrid halastamata kombel surnuks, kiskus neil südame rinnust välja ja sõi ära. Niisugusteks ohvriteks määrati ainult sõjavange ehk muilt rahvastelt varastatud noori mehi (Wahrheit und Muthmassung, lk. 71—72). Samases arvamises näikse Kienitzki olevat, kirjutades: „Vangivõetud mehed piinati hirmsal viisil surnuks; tavalisesti küpsetati neid tulel, sagedasti löödi neid nuiadega pikkamisi maha. Eestlased sõid ka tapetute verise südame ära“ (Geschichte Livlands, lk. 41).
Samas mõttes kirjutas varemini K. J. Peterson kellegi Börgeri järele: „Nad piinasid need hirmsate piinadega surnuks ja viskasid surnukehad lindudele. Isegi nende ohvrite ärapõletamine oli nii kole, sest nad küpsetasid neid viletsaid sütel“ (Rosenplänteri Beiträge, XIV, l. 1, 3). Siingi puuduvad niisuguse väite põhjendused.
- ↑ Minu harvendus.
11
