Lehekülg:Eesti mütoloogia III Eisen.djvu/140

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

öösi kuuvalgel 9 seltsi rohtu ja keetis neist arstirohtu. Sõnatarkadest kõrgemal seisid tuuletargad, tuule-ema pojad, kes tuule tiivul ümber rändasid. Kõige kõrgemal seisid manatargad, kes kõiki nõidusi võisid nurja ajada ja korda saata, nii kudas neil tahtmist oli (Isamaa ajalugu, l. 74). Tarkade liigitamises toetab A. Saal ennast peaasjalikult Kalevipoja nõjale. Me teame ometi, et Kalevipoeg savistel jalgadel seisab ja ta ütlused vähe suudavad tõendada. Väga küsitavaks jääb ühe tarkade liigi kõrgemaks tõstmine teistest. Tuuletarku tuule-ema poegadeks tembeldada nõuab liig palju julgust. Praegune kasin materjaal ei luba meid tarku iseäralikkudesse liikidesse jagada ega vahekorda ühe ja teise liigi vahel põhjalikumalt seletada.



Ohverdaja välimus.

Vana rahva arvamise järele pidi ohverdaja tarviliku jao rõhku oma välimuse peale panema, vähemalt suurema, tähtsama ohvri ohverdamise puhul. Igapäevaste, väikeste ohvrite viimisel ohverdaja välimusest vist lugu ei pidanud. Näpunäiteid leidub, mis sinnapoole juhatavad, et muiste, kui ka mitte alati, ohverdaja sagedasti oma ohvri alasti olles ohvrisaaja ette kandis. Vaba kõigist köidikutest, tahtis inimene paljalt, puhtuse sümbolina, nagu elust veel rikkumata laps jumaluse ehk ohvrisaaja ette astuda. Kudas muistne eestlane enesele ette kujutas jumalust, on raske ütelda; oletada tuleb, et vist riides. Näkk igatahes esineb veest välja tulles paljalt. Näib, nagu oleks riideta ohverdaja enam ohvrisaaja meele pärast kui riidesolija. Tulevikku teada tahtjad, meest igatsevad neiud peavad veel meie päevil väikse anni andmise järele endid riidest vabastama ja alasti olles tulevikku vaatama.

Võnnu kirikukatsumise-protokollis kaevatakse 1680. a., et inimesed jaagupipäeval enne päeva tõusu ümber kiriku alasti käivad ja vahast tehtud loomi ohverdavad. Õpetajale antakse kõva käsk niisugusele ohverdamisele lõpp teha.

Tarvastu ahikotustele ohverdati suvisel ajal tavalisesti alasti (Eesti Üliõp. Album, VI, l. 88).

Naised käisid tihti alasti olles allikaid rookimas, niisama ka alasti olles allikatel ohverdamas. Jaaniõhtul otsisid mitmed alasti olles õnnelilla ja arstirohtu ja ohverdasid neid alasti olles.

Tõnni vaka tegijad võtsid endid riidest lahti, kui oma tööd hakkasid tegema.

Alasti ohverdamise mälestusena esineb Hupeli kirjeldatud komme Vanamõisa Risti kiriku juures 1774. a.: „Nähakse sigimata naisi alasti olles kiriku müüri ümber tantsivat; teised söövad, joovad; teised hulguvad metsas“ (Topographische Nachrichten I, l. 156).

Niisuguse alastioleku peale ohverdamise ajal tähendavad jaaniöised suplemised ja kastmised. Jaaniöise kaste imeväe sisse uskudes kastavad mitmed endid, muidugi riideist lahti võttes, sellesse kastesse, et tervist ja kosumist saada. Vastseliina Jaama jõele tuleb juba jaaniõhtul hulgakaupa inimesi kokku jaanikivile ohverdama. Selle peale lähevad nad jõkke suplema, lootes, et jõe vesi neile sel puhul õnne ja õnnistust annab (Wiedemann, Aus dem inneren und äusseren Leben, l. 415). Kui ka fakt iseenesest tähtsuseta näib olevat, tuletab ta ohvriga käsikäes käies ometi alasti ohverdamist muistsel ajal meelde.


139