Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/102

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


tuletab Greeka Teebä linna meelde, kus vanade teate järele niisamasugune lugu sündis. Meie linnadest on sama motiiv kirikute peale üle läinud (vd. mu Kodumaa kirikute ehitamine Eesti Kirjanduses 1916).

Kirikute müüride lagunemise vasta tuntakse kindlat, tagajärge tõotavat abinõu, mida ohtrasti tarvitatakse: otsitakse kirikule võtmekandja. Vähemalt tarvitavad kirikuehitajad töö mitte-edenemisel abi otsima hakates kõnekäändu: tarvis võtmete kandjat otsida! Otsima minnes küsivad nad igaühelt, kellega kokku puutuvad: „Kas sa ei taha kiriku võtmete kandjaks hakata?“ Küsitavate enamus näikse küsimuse tähendust tundvat, eitavat vastust andes. Mõnele lollakale ehk selleaegsest kommetest veel vähe puudutatud isikule näikse võtmete kandja amet nagu auamet esinevat. Kuuldes enesele kiriku võtmete kandmise auametit pakutavat, lubab lollakas, kolklane ehk pisut rahva keskel liikunud auahne pakutud ameti hea meelega vasta võtta. Selle tõotusega on tähendatud isik enese üle surmakohut mõistnud. Sest kiriku võtmete kandmine ei tähenda selleaegse rahva keeles mingisugust võtmetega ümberkäimist, vaid kirikusse müürimist. Tõepoolest kuuluks eelseisev küsimus nii: „Kes tahab ennast kiriku seintesse lasta müürida?“ Kartus igaühelt eitavat vastust saada pani ehitajad oma küsimust luulelisesse keelde ja kujusse kuduma. Selle sööda otsa läks mõnigi otskohtlane. Kes korra tõotanud võtmeid kanda, võeti kinni ja müüriti ilma armuta kiriku seintesse. Sissemüürimine oli ehitatavale „tõbisele“ kirikule eluveeks, mis kohe kõik haavad parandas, nurgakivi, mille peale rajatud ehitust vanapagan ega ükski muu vaenuline vägi enam ei jaksanud kõigutada. Sissemüüritu najal seisis iga kirik niisama kindlalt kui Saalomoni tempel.

Tundes niisugust kiriku kõikumata alust ja ehituse kõige paremat edendajat, ei või imestleda, et ehitajad seda rohkesti tarvitasid. Ja tõepoolest: peaaegu iga kirik, mis ennast ennemuistse jutuga ehtinud, on üheks ehteks võtmete kandja sissemüürimisegi võtnud. Maarja Magdaleenas esitatakse võtmekandja küsimus kolm pühapäeva järgemööda kogudusele, enne kui keegi ennast seks pakub.

Esimese pettuse järele kordub sagedasti veel teinegi. Märgates, missugusesse lõksu ta langenud, katsub mõni tugevam tõotaja ennast sissemüürimisest vabastada. Niisugusel korral joodavad ehitajad isiku purujoobnuks ja müürivad ta ometi kiriku müüridesse. Kaineks saades on juba hilja ära pääseda: uimastuse ajal on nii agaralt tööd tehtud, et sissemüüritud isik müüri enam ei jaksa purustada. Sissemüüritud ta on ja sissemüürituks jääb.

Keha müüritakse küll täielikult sisse, pea jaoks jäetakse aga avaus. Sissemüüritud isikule kantakse iga päev toitu kätte, senikui ta elab;