Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/106

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


süü pärast sisse müürida, küll aga seks, et nende olemasolemise jälgi kustutada. Rooma preestrid ja osa vaimulikka ordurüütlid pidid ju tõotuse andma poissmehe-põlves puhtalt elada. Pisut isikuid jaksas ometi liha kiusatuste vasta panna ja endid naisterahvastest eemal hoida. Tulid pahad tagajärjed ilmsi, katsusid ilma ees ausad olla tahtjad tõotuseandjad neid kaotada, lapsi ja mõnikord emagi lossi müüridesse jäädavalt kaduda lastes. Krahv Mellin jutustab sarnase teguviisi selgitamiseks loo omast ajast.

Üks suurtsugu noormees Pepoli elas Bologna ligidal kloostris preestri ametis, sattus aga pea ülemate ja orduvendade tagakiusamise alla, kellest ta ometi vähe hoolis. Vastased lasksid ta viimaks kinni võtta, panid kloostrisse tühja hauda ja müürisid haua kinni. Ohver sai enne siiski talle ähvardava hädaohu kohta omastele sõnume saata. Sugulased ruttasid kohe peapiiskopi juurde. Peapiiskopp võttis sedamaid hoolsa ülekuulamise ette; preester päästeti veel selsamal päeval hauast elusalt välja ja saadeti kuhugi kaugele kloostrisse. Niisugune lugu sündis Bolognas alles 1768. Selle sissemüürimise viisi arvab krahv Mellin vanemal ajal meie maalgi sisse müüritud inimesi olevat, kellest kudagi moodi ilma tolmu sigitamata püüti lahti pääseda. Sama arvamisega näikse, iseäranis hulka leitud lasteluid silmas pidades, C. Rutenberg ühinevat, süüd ordu ja vaimuliku seisuse peale lükates (Geschichte der Ostseeprovinzen, l. 301—303).

Oletamine, sissemüürimised olla kuriteo jälgede kinnikatmiseks ette võetud, leidis juba vara vastavaidlemist. Ja täie õigusega. Losside keldrisse võidi igatahes kurjategijaid müürida, selle oletamisega võib leppida. Maeti ju vanal ajal kurjategijaid rahva teadmise järele elavalt mahagi. Sarnane saatus saanud osaks ühele Kaarma mungale ja nunnale nende antud puhtusetõotuse unustamise puhul. Ühte hauda, õnnistamata maasse põllule maetud mõlemad elavalt maha (M. Körber, Oesel einst und jetzt, l. 81). Johannes Scherri ütluse järele tulnud veel hilja keskajal sarnast elusalt mahamatmist ette. Teatakse veel teistest süüdlastest, kes põllule elusalt nii maa sisse kaevati, et ainult pead välja paistsid. Need väljapaistvad pead „künti“ varsti peale maa sisse kaevamist ohvritel otsast ära. Aeg, mil inimesi elusalt puuriidal põletati, teisi elusalt maha maeti, Võhandu jõele elusaid lapsi ohverdati, kõlbas niisama hästi elusalt sissemüürimiseks, kui meile ka otsekohe ajaloos sarnaseid juhtumisi üles ei loeta. Näib, nagu oleks sissemüürimist niisugustel juhtumistel ette võetud, mil süüdlase kadumist, ütleme parem avalikku nuhtlemist, suure kella külge ei tahetud köita. Lossikeldrite müürides võis mõnigi lossiomanikule vihatud isik jäädavalt hävida.