dijad neid enam tagasi ehk ainult iseäralikkude tingimiste täitmisel. Et neid tingimisi ometi raske täita, jäävadki kellad vette haldijale seltsiliseks.
Et maahaldijas lubaks kiriku ehitamisega rasket koormat oma kanda võtta, antakse tihti ehituse puhul maahaldijale tõotus: kirik vajugu kõige kirikulistega maa alla, kui 7 venda korraga kirikusse tulevad. Mõnes kohas lisatakse 7 vennale veel juurde: ühesuguses riides. See nimetatud tõotus hirmutab nagu tont 7 venda kirikust eemale. Ei asu nad üheskoos, ei või nad kirikusse minekul iialgi teada, kas ehk teised vennad juba kirikusse ei ole läinud ja nad sinna jõudes kogu kirikuga maa alla ei vaju. Hirmutuseks teab rahvasuu mitmest kirikust kõnelda, mis 7 venna pärast kõige kirikulistega maa alla vajunud.
Jõulu- ja jaaniööl ärkab maa alla vajunud kirikutes elu. Nagu maa peal, pühitsetakse maa allgi suurt püha. Allavajunud kirikulised elavad seal edasi. Kellaheli kutsub neid palvele. Maa peale kuuldakse rahvausu järele sel puhul oreli mängimist ja isegi laulmist. On aga püha öö möödas, vaikib kõik maa all, kuni alles järgmine püha maa-alustest elanikkudest uut tunnistust toob.
