Küll tulevad esimesed mungad võõralt maalt, aga oletada tuleb, kui ka kindlad teated puuduvad, et meie maa elanikkudest mõnigi ühel ehk teisel põhjusel kloostrisse asus elama, kes mungaks, kes kloostri tööliseks. Kloostritesse tekivad mitmesugused asutused, kloostrite ülespidamiseks asutatakse viljapuuaedu, kasvatatakse veiseid, haritakse maad. Suurem karjakasvatamine ja maaharimine nõuab tarvilikka abinõusid. Kloostrites valmistati kõiki tööriistu, vahetati aia-, karja- ja põllutooteid muu kauba vasta ümber. Mitmed mungad pidasid palju sigu. Kloostrite juures peeti laata, kus kloostri tooteid rahva sekka saadeti. Kloostrite kaudu õppis pärisrahvas paremini Euroopa kultuuri tooteid tundma, nimelt aga kloostrites töötavate palgaliste ja sulaste kaudu, sest mungad üksi ei jaksanud kõiki kloostri töid ära teha. Talvel tehti kloostrites suuremal mõõdul sepa, puusepa, kangru ja muud käsitööd, nimelt niisugust, nagu igapäevane elu kõige rohkem tarvitas. Aegamööda harjusid eestlased niisuguse tööga ikka enam ära ja hakkasid seda kodugi tegema. Hiljemini katsuti mõisadeski niisuguseid töid valmistada. Lühidalt: munkade kaudu lagunes karjakasvatamine, parem põllupidamine, käsitöö j.n.e. ikka enam rahva sekka laiale. Mungad ei saanud rahvale mitte üksi jumalasõna kuulutajateks, vaid oma jagu ka rahva koolitajateks pimedal keskajal.
Oleks munkade võimus kauemini meie maal edasi kestnud, oleksid nad vist viinapõletamises ja kõrtside õitsmasaatmisekski oma osavust kloostrite suuremaks auks maksma pannud. Aga 16. aastasaja esimese veerandi lõpp tõi Eestis munkade võimusele lõpu, kui ka Rooma usk tasahiljukesi mõne aja paiguti veel elumärka jaksas avaldada. Liivimaal kippus seesama aeg munkade valitsusele surmahoopi andma, aga aastasaja kolmandal veerandil maale tunginud poolakad püüdsid paavsti valitsust uuesti troonile upitada.
Maalt välja kolinud mungad ilmusid uuesti Eesti pinnale, nendega ühes veel jesuiitlased, kes esimesi osavuse poolest püüdsid võita. 1625 tegi Rootsi valitsus Liivimaalgi Poola valitsusele lõpu ja sellega ühes munkadegi tegevusele.
Võime ütelda, et meie rahvas 300—400 aastat alati munkadega kokku puutunud. Viimsest kokkupuutumisest on aastat 300 kulunud. Tekib küsimus: kui palju mälestusi on munkade aeg rahvasuhu järele jätnud? Munkade tegevusest ajalooliste allikate järele ei taha ma siin kõnelda, see on enam-vähem tuttav; ainult tuleks tähele panna neid jälgi, mis munkadest rahvasuhu maha jäänud.
Vaatame kõige pealt rahvaluule aineid.
Ennemuistsetes juttudes ei ole ma munkadest mingisuguseid märkisid leidnud, olgu siis Setu juttudes. Setu jutud annavad ometi Vene juttudele liig sagedasti kätt, setud ise puutuvad praegugi veel sagedasti
