Omal ajal püüdis A. Põrk Tõnni vakka Toone vakaks teha, väites, et Tõnn Toonest tekkinud ja vakk algupäraselt surnutele annete vastavõtmiseks määratud (Postimees 1903 nr. 99). Tõsi on, et surnutele muiste ohvrianda viidi ja ühes kui teises ohvris palju ühist leidub, aga me läheksime ometi liig kaugele selles väites, sest järjelikult peaksime ka Uku vaka surnute vakaks tunnistama. Tõenäoline igatahes, et Tõnni vakk ja Tõnn osa austamist ja ohvrid kelleltki vanemalt Eesti olevuselt omandanud. Mööndada tuleb, et Tõnni vakk eneses Uku kui ka surnute austamist võib sisaldada, aga niisama hästi võisid hiljemal ajal Tõnni vakale määratud ained varemini majahaldijatele kuuluda. Uku ja Tõnni vakas leiduvad koduse ohvrialtari algidud. Ülepea näib, et Tõnn Pärnumaal ja mitmes kohas mujalgi Uku vaka enese eest ära tõrjunud ja ise asemele astunud. Osa Uku ohvrid on lihtsalt Tõnni peale üle kantud. Võimalik, et see kiriku mõjul sündis. Preestrid ei sallinud paganusest pärit oleva Ukut, kuid Rooma usu Antonius oli nende meelepäraline mees. Tõnn isegi tõrjus peale selle mingisuguse vanaaegse vaimlise olevuse, keda raske kindlaks määrata, enese eest ära ja võttis valitsusekepi oma kätte. Uku võis see kõrgem olevus vaevalt olla, sest mitmed paganusesse ulatavad tundemärgid Tõnni teenistusest ei sobi kudagi Ukuga ühte. Kes see paganlik kõrgem olevus olnud, kelle väe ja võimu Uku vaka kõrval Tõnn omandanud, ei julge ma otsustada. Dr. M. Buch nimetab Tõnni shamanismuse jätiseks, nagu votjakkide majaõnne kaitsjat Vorsud, kellele „kualas“ ohverdati (Suomalais-Ugrilaisen Seuran Aikakauskirja XV). Otsekohesest sugulusest votjakkide kõrgema olevusega ei või igatahes juttu olla.
