JÕULUD.
Niisama kui esivanemad kristluse tähtsamaid esitajaid paganastasid, tegid nad seda ka kristluse pühadega. Olgu, missugune kristlaste püha — igaühele on paganus enam-vähem jälgi järele jätnud. Kuna rahvas praegugi veel jaanipäeva kõige suuremaks pühaks peab, juhatab see pühade hindamine meid põhjust paganusest otsima. Ammu enne ristiusuga tutvumist pühitsesid põhjamaa rahvad — seega meie esivanemadki — kaht suurt püha mitme vähem tähtsa püha kõrval, nimelt jõulu ja jaanipäeva. Mõlemad seisid päikesekultusega oma jagu ühenduses. Jõulus tuletati meelde pööripäeva kättejõudmist, mil päikene jälle hakkab pimeduse võimust vähendama ja oma võimust suuremal mõõdul avaldama, jaanipäeval jälle teist pööripäeva, päikese võimuse täiuselejõudmist. Aga mitte ainult põhjamaa rahvad ei pühitsenud päikese „uuestisünni“ päeva, sedasama tegid idamaa rahvadki. Jõulu ajal pühitseti juba vanade egiptlaste, süürlaste, greeklaste ja roomlaste hulgas „võitmata päikesejumala“ sünnipäeva. Roomlased pidasid seda jumalat suures aus. Persia valgusejumala Mithrase sünnipäeva pühitseti niisama 25. detsembril. Enne veel kui kristlus põhjamaale jõudis, sulas Õnnistegija sünnipäev paganate päikesejumala omaga ühte. Peale selle otsiti jõulu pühitsemisele 25. detsembril oma mõjuvat põhjustki: Kristus on maailma valgus, ta on see päike, mis maailma pimeduse hävitab.
Olgu veel tähendatud, et kristlik kogudus Kristuse tõsist sünnipäeva ei tunne. Sel ajal ei olnud veel viisiks laste sündimist raamatusse üles kirjutada ja aastate jooksul unus see isegi vanemate meelest, kui sünnipäev mingisuguse iseäraliku tähtpäeva peale ei langenud. Ka ei pühitsetud vanal ajal sünnipäeva sugugi. Vähemalt 500 aastat kulus, enne kui heaks arvati Kristuse sünnipäeva pühitsemise peale mõtelda. Kuna 153. aastast peale e. Kr. esimest korda 1. jaanuari hakati aasta alguseks pidama, erines kristlus paganate viisist, aasta alguseks 6. jaanuari määrates, mil ühtlasi uue aja alustaja Kristuse sünnipäeva pühitseti. Neljandal aastasajal loobuti ometi 6. jaanuari Kristuse sünnipäevaks pidamisest ja selleks määrati päikesejumala sünnipäev, 25. detsember. Juba idamail sai pidu uue nime, aga jäi sisu poolest suuremalt jaolt samaks, ehk õigem, säilis kristluse sisu kõrval paganuse sisu edasi. Niisama sündis põhjamailgi valgusekultuse pühitsejate seas.
Eestlased on jõulu nime skandinaavlastel omandanud; viimaste keeles kuulus see jól ehk gehol. Ka soomlased tarvitasid talvise pööripäeva aegse püha nimetamiseks samasugust nime = joulu. Ristiusu vastavõtmisel
