Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/140

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Jõulud, mis maailmale just Lunastaja toonud, lasevad rahva arvamise järele kõik kurjad vaimud kui vangist vallale. Kõik kohad kubisevad neid täis, nad kipuvad igale poole sisse. Majaelanikud peavad endid niisuguste kutsumata külaliste vasta kaitsema ja seda teevad nad nii, et nad uksi, aknaid ja muid kohti, kust iganes majasse võib pääseda, ristidega, aga ka viguritega ära märgivad. Neid nähes ei pääse kurjad vaimud sealt sisse. Selle asemel lähevad nad jõuluööl kirikusse oma tempa tegema. Tihti vahetuvad nendega surnud, kes jõuluööl kirikus oma jumalateenistust peavad. Kui ka Eestis muud surnute kodukäimised jõuluajal ununud, elavad nad kirikus kokkutulemises ometi edasi, tuletavad seega skandinaavlaste vana usku selles suhtes meelde.

Nagu kurjad vaimud jõuluööl liikumas, liiguvad ka nõiad, käivad iseäranis hea meelega Loksberi ja Maksamere sõitusid tegemas ja kusagil kõrvalises paigas pidu pidamas (Eesti mütoloogia, I. l. 33). Ülepea usub rahvas, et just jõuluööl kõik kurjuseväed, niisama kui jaaniööl, püüavad igal pool oma tegevust avaldada ja et inimesel vaja ettevaatust tarvitada, kui ei taha nende poolt kahju kannatada. Küünal, tavalisesti kolmeharaline küünal, peab majas kogu öö põlema ja ta valgus vaenulisi vägesid eemale tõrjuma. Kartuse pärast kurjade vaimude eest ei heidetud vanemal ajal mitmes majas jõuluööl sugugi magama, vaid viideti naljategemisega aega ja söödi öö jooksul seitse korda, et vaenlaste vasta võitlemiseks jõudu saada. Seakintsud, vorstid ja saiad kuulusid tingimata jõuluroogade hulka; Hiius võeti vahel sularasvagi juurde. Teisal ei tohi jõuluorikas puududa. Nuumatakse jõuluks põrsas, tapetakse ja küpsetatakse kas ahjus ehk kerisel ära. Jälle teisal kujutatakse jõuluorikat ainult sümboolselt. Perenaine küpsetab jõuluõhtul leiva ehk saia, mille mõlemad otsad kõrgemaks tehakse. Niisugust leiba ehk saiagi kutsutakse jõuluorikaks. See jõuluorikas pannakse jõuluõhtul lauale ja lastakse seal kogu jõuluaja seista, mõnes kohas kuni uue aastani, mil ta majaliste ja loomade vahel ära jagatakse. Niisugusest jõuluorikast loodetakse loomadele rohkemini sigidust. Juhtub sedagi, et perenaine ainult poole leiba jõuluajal välja jagab ja teise poole kevadeni säilib ja siis niisama välja jagab nagu jõuluajal. Teisal valmistatakse jõulukäkk, mille sisse suur küünal pannakse põlema. Leiba antakse jõulu hommikul hoostele, veistele, lammastele; leib kaitseb neid hädade ja õnnetuste eest ja päästab isegi nõidusest lahti. Keelekasteks pidi jõuluajal niisama õlut alati laual olema; uuemal ajal astus õllele veel viin seltsiliseks. Ülepea on kõigil niisugustel kommetel palju ühtlust germaanlaste sellekohaste kommetega.

140