Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/143

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Uue aasta päeval katsutakse nii olla ja teha, kudas kogu aasta olla ja teha soovitakse. Aga mõnesuguseid taigugi võetakse uue aasta hommikul ette. Külamees haarab õllekannu kätte, läheb teise külamehe juurde, uksel üteldes: „Tere hommikust! Nääri Jaak tuleb!“ annab esmalt peremehele, siis teistele juua, ühtlasi kõikidele õnne soovides. Uue aasta õnn arvatakse ka esimesest majasse tulijast rippuvat: astub meesterahvas esimesena majasse, tähendab see head, astub naisterahvas, paha. Kirikust tulijad püüavad üksteise võidu kõige rutemini koju pääseda; ennem koju jõudja jõuab suvel töödega teistest ette. Peremees laseb preesi ehk sõle veepange kukkuda; langeb see seliti põhja, sureb keegi.

Uue aasta päeval püütakse loomadegi õnne teada saada: lauda uksele pannakse nuga ja muna ja aetakse loomad laudast välja. Muna katkitallav loom langeb suvel hundi saagiks, noale astuv loom aga saab kudagi viisi otsa.

Uue aasta päeval pandi hõbevalget vette ja pesti selle veega nägu, et see siis kogu aasta ikka puhas oleks. Ka visati soola kaevu ja öeldi: „Tere, kaev, uus aasta!“ Niisugusel puhul ei tarvitsenud veest paha tulemist karta.

Mitmed märgid tähistavad sinna poole, et vanasti eestlastel uus aasta algas sügisel, ilma et üleüldiselt selleks kindel päev oleks määratud, vaid seda peeti ühes kohas ühel, teises teisel päeval, tavalisesti lammaste tapmise ajal. Soomes on sellest sügisesest aasta algusest enam jälgi järele jäänud. Sel puhul söödi värsket liha ja joodi rohkesti. Tapetud loomast ei tohtinud keegi enne osa saada, kui talurahvas sellest söönud.

Kolmekuninga-päeva, mis vahel ka kolmandate jõulude, uute pühade, jõulu lõpu, jõulu saba nime kannab, on paganus vähemini jälgi jätnud kui jõulu ja uue aasta päeva. Enamasti korduvad kolmekuninga-päevalgi jõulu ja uue aasta kombed: tuuakse õled tuppa, lastakse küünal kogu öö põleda, jah valatakse isegi õnne. Ometi käib see õnnevalamine tavalisesti hooste kohta. Valatud tinast katsutakse hooste saatust seletada.

Nääripäeva ja kolmekuninga-päeva vahel ei tohi keegi kirvest kätte võtta ega midagi raiuda; ka ketramine on keeldud: surnute hingedel peab täielik rahu olema.