Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/15

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Juba ristisõitjad võtsid püha Jüri oma kaitsepühaliseks. Kogu ristirahvas hakkas teda austama. Inglased tegid tast koguni rahvapühalise. Brunkenbergi võitluses, kus Sten Sture 1471 daanlased võitis, olid rootslased laulnud „Sancti Orjans vijsa“ See laul elab Rootsis meie päevini rahvalauluna edasi (K. Krohn, Suomalaisten runojen uskonto, l. 190).

Üleüldiselt tuttava legendi kõrval tunnevad eestlased pühast Jürist veel teise legendi. Muiste tekkinud maa sisse suur pragu. Praost voolanud kihvtiseid gaasa välja, teinud inimeste ja loomade olu koguni viletsaks ähvardanud kogu elu maailmas hävitada. Taud tapnud koledalt inimesi ja elajaid. Otsitud abimeest ligidalt ja kaugelt, aga pole leitud kuskilt. Viimaks ilmunud tugev mees Jüri. See lubanud abi saata. Hakanud tööle. Suure vaevaga läinud tal korda maa pragu mullaga täita. Kohe lõppenud kihvtised gaasid ja surm jätnud lõikuse järele. (Võrdl. ka Boecler-Kreutzwald, Der Esten abergläubische Gebräuche, l. 82). Nii saanud Jüri rahva ärapäästjaks. Pärast hakatud teda pühaks pidama ja ta mälestuseks 23. aprillil jüripäeva pühitsema. Ustakse, et püha Jüri huntide seljas ratsutab, kuid harva võib lihalik silm teda näha. Kui hunt jookseb, lõuad lahti, siis püha Jüri ta seljas. Püha Jürit võib hundi seljas näha läbi tohu vaadates.

Niihästi üks kui teine legend tunnistab vägimehe pühaks. Vägimehe Jüriga sulab püha Jüri ühte. Kuna Maarjat ja muid pühalisi sagedasti ilma „püha“ sõnata nimetatakse, saab Jürile „püha“ sõna lahutamata attribuudiks. Rahvas ei ole ometi ainult Jüri pühadusega leppinud, vaid on ta isegi nagu jumalaks teinud. Võnnu kirikukatsumise-protokollis kaevatakse 10. ja 11. märtsil 1680: „Kiidjärvel ohverdatakse hobusejumalale Georgiusele“ Võnnu rahvas oma hobusejumalat muidugi Georgiuseks ei nimetanud, vaid Jüriks, aga Saksa keeli protokolli kirjutajad panid enestele tuttavama nimekuju Georgiuse kirja. Teadupärast ei olnud püha Jüri austamine ainult Võnnu kihelkonda piiratud, vaid ulatas kaugemale, kuid selle kohta puuduvad meil teated. Ehk õigem nii ütelda: Võnnus näib püha Jüri tegevus enam hooste kaitsmisele olevat koondatud, kuna rahvas mujal selle kaitsmise aluseks kogu karja tegi. Püha Jüri varjas, kaitses igasugust karja, esines selle kuningana, haldijana ehk, nagu Võnnu protokoll ütleb, jumalana.

Ühtlasi võime ütelda, et püha Jüri huntidegi kuningana, jumalana esineb. Need on ta kutsikad, need täidavad ta käskusid, need saadavad teda igal sammul, otsegu ihukaitsejad; nende trabantide sekka ei julge isegi vanaõelus tungida. Rahva meelest asub püha Jüri halli vanamehe näol oma valgete kutsikate keskel kusagil tule ääres metsas, tukub ehk istub, ehk jälle rändab metsas ühest kohast teise. Püha Jüri saatjad „kutsikad” ei tee tavalisesti kellelegi paha, nagu nende peremees või kuningas ise