Lehekülg:Eesti mütoloogia II Eisen.pdf/152

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


veel kevadisesse ehtesse ei olnud pannud. Isegi nelipühi ajal ei ole ta mõnel aastal ennast suutnud kevadisele pulmapidule valmistada.

Kõik need rohked mai = nelipühi kombed juhivad kaugele paganusesse tagasi. Meil on neist kommetest koguni pisut säilinud. Russovi ajaraamatust (Chronik, 34) teame, et keskajal sarnased maipidud meiegi maal sakste seas väga moes olid; valiti iseäralik maikrahv, kes pidu eest pidi hoolitsema. Niisugustel pidudel pandi mingisugune lind ridva otsa ja katsuti seda lindu ambuda. Mälestus endistest maipidudest säilis Sakalas ja Aliste kundes uuema ajani. Nelipühil pandi puust tehtud lind pika ridva otsa ja siis katsusid poissmehed püssiga „kulli“ maha lasta. Kulli mahalaskja tõsteti hõiskamisega üles ja talle tehti tublid liigud. Mujalt Eestist ei ole enam jälgi keskaegsete maipidude kohta leitud.

Ülepea omandasid meiud vanal ajal oma jao austust. Karistus ootas neid, kes neid ei osanud asjakohaselt hinnata. Nende puudumine majas, õues ja lauda uksel ehk karjaaias võis kui mitte muudele, siis ometi karjale äpardust ehk õnnetust tuua, kuna nende püstitamine neiu aseme veerde neiu meheleminemist edendas.