Bocleri raamat jutustab veel, ristimise ajal jooksnud lapse isa ümber kiriku, et laps siis kärme jooksma oleks, ranna ääres nimelt agar hülge jahti pidama. Peale selle nimetab raamat veel, vaderid hoidnud endid hoolsalt ristimise ajal kõnelemise eest, sest vastasel korral saada lapsest unes kõneleja (Der Esten ab. Gebr., l. 22—23).
Vanemate koju ristimiselt tagasi jõudes võtavad vaderid ruttu kuued seljast, hakkavad laulma ja tantsima, et laps virgaks, kärmeks ja kergejalgseks saaks. Ühtlasi viivad nad vanematele tervisi ristimiselt: „Jumal saatis palju tervist ja käskis lapse ilusasti üles kasvada isa, ema rõõmuks ja suure Jumala auks!“ Nende terviste eest antakse vaderitele natuke soola, leiba; pea järgneb varrude söök, jook.
Mitmed arvavad, et vaderite hulk lapse elu paremaks teeb. Vaderid peavad kohuseks lapsele hambaraha anda. Hambaraha andmine kasvatab lapsele ruttu ilusad hambad. Pärast ristimist anti tütarlaps poissmehest vaderi ja poiss tütarlapsest vaderi sülle. Niisugune süles pidamine edendab edaspidist abielusse astumist. Selsamal otstarbel viiakse lapse vihtlemise viht salaja õunapuu juurtele. Juhtub keegi niisugust viimist nägema, jääb tütarlaps vanaks tüdrukuks.
Järgmisel päeval pärast ristimist läksid varrulised vanemal ajal kõik sauna vihtlema, kusjuures palju nalja tehti. Luce teate järele (Wahrheit und Muthmassung, l. 96) andis vihtlemise ajal ämmamoor ristiisale vitsu. Mujalt saadud teated väidavad ometi, et vitsu lapse isale antud emale sünnitamise ajal tehtud valu eest. Vihtlejad peavad agaralt pead pesema; see mõjub, et laps palju ei nuta.
Ilma ristilapseta isik on rahvausu järele poolkadunud inimene. Seepärast katsub igaüks enesele ristilapsi saada, sest need avavad talle taeva väravad. Tütarlaps, kes poisslapse vaderiks saab, omandab lootust mehele pääseda.
Titeema ei tohi enne kirikusse minemist tuld teha ega tulega kokku puutuda. Kirikusse minnes viib ta santidele ohvri kaasa, annab neile leiba ja raha.
Esmaspäeval ja reedel sündinud lastele, ka jõuluaegsetele tuleb rahva arvamise järele vilets elu. Mitmed muudki märgid peavad lapse saatust määrama. Kui sündides lapsel käeotsad valged, siis tähendab see lapse surma kindaid; on need küünarnukkideni valged, ohukindaid; kui kogu ihu valge, valukindaid, põdeja kindaid. Samas vees, kus poisslaps, ristitud tütarlapsele kasvab habe.
